Kohtu ette astub Pernama hera kutser Hans Waldsnep ja kaebab: Lauppaew oli mull minu raha kotis 6 rubla ja mõned kopikat üle selle ja pühapaew leidsin et minu raha oli kotist ärawarastud muud kui 2 kümme kopikused hõbe raha oli weel kottis.
Esite mina ei wõinud kellige peal arwata et mull aga rahaga ühes üks pool naela püssi rohi sai warastud ja 1 höwli raud ja 3 hobuse rauat üsna uuet ja Wahanidi poeg Jaan Willemthal on teiste wasta kiitnud et temale peab püssirohi küll ollema ja läind lukkuseppa Jüri Leismani juure omale püssi ostma, ja et ta ühte puhku metsas püssipauku on lasknud siis arwan mine et tema se waras on. Ja tellis minu juure üks paar sabat tehja ja kiitis minu wastu et mull on raha kül mina ei prugin issa kaest raha. Ja kui ta oma sapaste jarel tuli siis maksis ta mull ühe 3 rublane ja uhe rublane paber ja need olnud just need samad rahad mis minu kottist ärawarastati; üsna uuet sell sama aasta numriga. Ja ma läksin talitajaga tema wanematte juure ja leidsin 1 hobuse raua hobuse alla lödut ja teine kappi all. Ja ükskord magasin minna, siis tulli Wahanidi poeg sisse ja mõtles wist et ma magasin ja tõmbas minu laua sahtel lahti ja wõtis sealt peaga sukkurt. Wahanidi poea kaest saab küsitud: Sa oled Pernamaa kutsri kaest raha ärawarastanud? Ta ütleb: Seda mina ei ole teind! Kas sa püssi rohi ka ei wõtnud? Ei seda ma ei ole ka mitte teind! Kas sa need hobuse rauad ei ole warastanud ja kas sa ei ole sukru kallal käinud? Ja seda ma olen küll teind. Küll kohtu poolt sai Jaan Willimthal igadi moodi küsitud, ta jäi oma sõna juure: Ja, hobuse rauat ja sukrut olen mina wõtnud aga sest rahast ja püssirohust mina ei tea ühtegi. Et nüüd Pernamaa kutseril Hans Waldsnepil selget tunistused ei olnud; mõistis kohus et Wahanidi poeg Jaan Willemthal peab nende kahe hobuse raua eest 20 kopikat wäljamaksma ja 1 rubla wala laika selle raua ja sukru warguse pärast.
Kohus täidetud sel 3mal Martsil
Kohtu ette astub Pernama hera kutser Hans Waldsnep ja kaebab: Lauppaew oli mull minu raha kotis 6 rubla ja mõned kopikat üle selle ja pühapaew leidsin et minu raha oli kotist ärawarastud muud kui 2 kümme kopikused hõbe raha oli weel kottis.
Esite mina ei wõinud kellige peal arwata et mull aga rahaga ühes üks pool naela püssi rohi sai warastud ja 1 höwli raud ja 3 hobuse rauat üsna uuet ja Wahanidi poeg Jaan Willemthal on teiste wasta kiitnud et temale peab püssirohi küll ollema ja läind lukkuseppa Jüri Leismani juure omale püssi ostma, ja et ta ühte puhku metsas püssipauku on lasknud siis arwan mine et tema se waras on. Ja tellis minu juure üks paar sabat tehja ja kiitis minu wastu et mull on raha kül mina ei prugin issa kaest raha. Ja kui ta oma sapaste jarel tuli siis maksis ta mull ühe 3 rublane ja uhe rublane paber ja need olnud just need samad rahad mis minu kottist ärawarastati; üsna uuet sell sama aasta numriga. Ja ma läksin talitajaga tema wanematte juure ja leidsin 1 hobuse raua hobuse alla lödut ja teine kappi all. Ja ükskord magasin minna, siis tulli Wahanidi poeg sisse ja mõtles wist et ma magasin ja tõmbas minu laua sahtel lahti ja wõtis sealt peaga sukkurt. Wahanidi poea kaest saab küsitud: Sa oled Pernamaa kutsri kaest raha ärawarastanud? Ta ütleb: Seda mina ei ole teind! Kas sa püssi rohi ka ei wõtnud? Ei seda ma ei ole ka mitte teind! Kas sa need hobuse rauad ei ole warastanud ja kas sa ei ole sukru kallal käinud? Ja seda ma olen küll teind. Küll kohtu poolt sai Jaan Willimthal igadi moodi küsitud, ta jäi oma sõna juure: Ja, hobuse rauat ja sukrut olen mina wõtnud aga sest rahast ja püssirohust mina ei tea ühtegi. Et nüüd Pernamaa kutseril Hans Waldsnepil selget tunistused ei olnud; mõistis kohus et Wahanidi poeg Jaan Willemthal peab nende kahe hobuse raua eest 20 kopikat wäljamaksma ja 1 rubla wala laika selle raua ja sukru warguse pärast.
Kohus täidetud sel 3mal Martsil
