Eisri mees Jaan Kõrdo tulli ette kaiwas:

temma sullane Mihkli Kedus, kes henda temma ust om walla tenno, om temma Kambride  tulnu kui temma rahholikkult omma pääd om sugginu, ja terreten üttelnu: Terre kah wanna unkel! nüüd nakkami jõudu kaema. Jaan üttelnu: Mes joudu? minne mo tarrest wälja. Se sõnna päle om Mihkli tälle russikuka lönu põsse päle, et werri taggan, sis sällipäide sängu ja põlwiga rindu päle karranu, et werri suust om wäljä karranu sis om säält istu ülles tõmmanu ja Rola turju päle pesnu, säält om ta henda toisen sängin löidnu, kuis wisi ta sinna sanu, ei teadwat ta essi  hullus pestu päga üttelda, sääl om ta sis Mihklil harjast sanu kinni wõtta, ja appi röki sanu. JA röökmisse päle om sis Möldre ja temma omma naine appi sanu, ne omma neid ärra lahhotanu, mes ka Möldre üttel õige ollew. Et Mihkli om sääl Janil pääl olnu nemma omma ärra lahhutanu. Sis ollew Mihkli well wälja tullen üts pauk andnu se päle ollew Jaan Kirwe kätte sanu, ja löwwa tahtnu, ent ei olle sanu, selleperrast, et kirwest ollew ärra wõetu.

Kui Mihkli käest küssiti üttel temma, temma ollew kartowlide tülli perrast kambrede länno ja terretanu; ent Jaan ollew teda lönu, se päle om temma ka wasto wõtno ja muud middagi.

Kunna nüüd kumalgi kesk kakkelusse ajal tunnistajat ei olle olnu muud kui Janil se tarre, kun se rööwli teo om tettus sanu. Eisri wallitseja tunnistusse perra om sääl ni kui ellaja tapmisse man werd kigin paigun nätta olnu nink ne hawa kost ossast om weri tulnu (ossast om suust tulnu) omma ka meige Koggokonna kaemisse perra Jani küllen ent Michelil mitte üts märk.

Kunna nüüd Mihkli ni kawwalade tõist om püüdnu sandis tetta ehk ka pea tappa, sis om meige Kohhos arwanu

Kui se wõimus olles Mihklit üttes ajastajas wangi nisuggusse kawwala kakkelusse eest mes temma tõise tarren om tenno