Ette tulli Mari Isak mas saisja tema mees Hindrik Isak ja kaibas, et Wastse-Kasseritsa Mõisawalitseja M. Käis teda minewa suwel 1886 aastal mõisa maa pääl pesnu; tema nõudwat walu raha 500 Rbl. Tunnistajat selle pesmise man es ole Mari Isakul üles anda. Ka ollew  tema (Mari Isak) henda Wõrro Kreistohtre Herral üle kaeda lasknu, kes temale selle üle tunnistuse andnu.

Wastut kaibuse pääle mõisawalitseja M. Käis, et tema mitte Mari Isakut ei ollew pesnu, enge kül selle käest mõisa haina maa pääl zirpi ära tahtnu wõtta, ent see (Mari Isak) ei ollew lasknu ära wõtta ja ollew kiwiga teda tahtnu lüwwa. Mari Isakul ollew nõna pääl üts raig olnu, mida tema ommi küüstega esi ära ollew kratsnu ja weri rõiwaste pääle joosknu.

Nema es lepi.

Otsus:

Mari Isaku kaibust wasta M. Käis pesmise perast puuduwa tunnistuse perast tühjas arwata.

See kohtu otsus sai kohtun käünjile kuulutedus § 773 ja 774 Sääduse raamatust 1860 aastast ära selletedus.

Pääkohtumees: J. Kabist [allkiri]

Kohtumees: P. Sillaots [allkiri]

        "             P. Klais [allkiri]

Appellation Mari Isakule 19. Sept. 1887 wälja antu.