Kohtu ette astus surnud Hans Karu naene Mai, tema ei lubanud seda Hallika kohta kellegile anda, ta lubas ise seda kohta edasi pidada ja teistele wõlad ära maksa.
Pahkla mõisa herra ei annud mitte seda luba, et Maie kätte se koht saab antud, sest ühe naesterahwa hooleks ei wõi mitte nii suurt kohta anda, sest selle koha peal on palju wõlga, tema ei jõua selle eest hea seista. Mõisa herra ütles weel, et muute kätte mina seda kohta ei usu, kui Tõnu Karu kätte. Ka teised Hans Karu lapsed ütlesid, et Tõnu Karu jääb peremeheks.
Kohus mõistis, et Tõnu Karu jääb Hallika koha peremeheks, tema peab kõik oma isa wõlad mis 11mal Januaril 1886a. protokolli ülesse on wõetud wälja maksma. Peale selle peab Tõnu Karu oma wendade ja õdedele ja wõera ema Maiele, nende iga ühe osa kätte maksma, nii kui selle 25mal Januaril s.a. on mõistetud. Aga enne ei ole õigus Tõnu Karul oma wendadele ja õdedele wälja maksta nende osa, kui koht mõisa herraga tasa on. Ka ei ole õigus Tõnu Karul oma õdede ja wendadele selle raha pealt indressi maksta.
Tõnu Karu peab oma wõera ema Maie seal Hallika koha peal surmani pidama ja temale iga aastas sööma raha andma 20 Rbl aastas. Se raha tuleb sest, et teised wennad ja õed ei saa oma raha pealt indressisi. Need kaks wähemad last Aadu ja Miina saawad ka kumbki sööma raha aastas 20 Rbl. aga se maks ei kesta kauemaks, kunni nemad 12ne aastaseks saawad. Se raha tuleb sest mis neile se teine sada rubla on kaswatamise jäuks arwatud. Selle teise saja rubla saawad nemad siis kätte, kui nemad täieealiseks on saanud. Indressi ei saa ka nemad sealt pealt, se jääb Mai Karu söötmise jäuks.
Mai Karu astus kohtu ette ja küsis, kas ma tohin ka lehma pidada? Tõnu Karu ütles: et seda wõid sa küll, aga pead ise lehmale toitu muretsema. Tõnu Karu lubas ka ühe lamba Mai Karu kätte anda, et ta seda wõib niita ja willad omale wõtta.
Kohtu ette astus surnud Hans Karu naene Mai, tema ei lubanud seda Hallika kohta kellegile anda, ta lubas ise seda kohta edasi pidada ja teistele wõlad ära maksa.
Pahkla mõisa herra ei annud mitte seda luba, et Maie kätte se koht saab antud, sest ühe naesterahwa hooleks ei wõi mitte nii suurt kohta anda, sest selle koha peal on palju wõlga, tema ei jõua selle eest hea seista. Mõisa herra ütles weel, et muute kätte mina seda kohta ei usu, kui Tõnu Karu kätte. Ka teised Hans Karu lapsed ütlesid, et Tõnu Karu jääb peremeheks.
Kohus mõistis, et Tõnu Karu jääb Hallika koha peremeheks, tema peab kõik oma isa wõlad mis 11mal Januaril 1886a. protokolli ülesse on wõetud wälja maksma. Peale selle peab Tõnu Karu oma wendade ja õdedele ja wõera ema Maiele, nende iga ühe osa kätte maksma, nii kui selle 25mal Januaril s.a. on mõistetud. Aga enne ei ole õigus Tõnu Karul oma wendadele ja õdedele wälja maksta nende osa, kui koht mõisa herraga tasa on. Ka ei ole õigus Tõnu Karul oma õdede ja wendadele selle raha pealt indressi maksta.
Tõnu Karu peab oma wõera ema Maie seal Hallika koha peal surmani pidama ja temale iga aastas sööma raha andma 20 Rbl aastas. Se raha tuleb sest, et teised wennad ja õed ei saa oma raha pealt indressisi. Need kaks wähemad last Aadu ja Miina saawad ka kumbki sööma raha aastas 20 Rbl. aga se maks ei kesta kauemaks, kunni nemad 12ne aastaseks saawad. Se raha tuleb sest mis neile se teine sada rubla on kaswatamise jäuks arwatud. Selle teise saja rubla saawad nemad siis kätte, kui nemad täieealiseks on saanud. Indressi ei saa ka nemad sealt pealt, se jääb Mai Karu söötmise jäuks.
Mai Karu astus kohtu ette ja küsis, kas ma tohin ka lehma pidada? Tõnu Karu ütles: et seda wõid sa küll, aga pead ise lehmale toitu muretsema. Tõnu Karu lubas ka ühe lamba Mai Karu kätte anda, et ta seda wõib niita ja willad omale wõtta.
