6. Ette tulli krono mõtsa waht Jaan Saar ja kaibas, et wannast  mõtsa wahhist külwetu rügga ni halw ollewat, et kuidagi rahhul ei woi olla. Temma and se süüd ülles, et wanna mõtsa waht Johan Paidrow maad ei ollew kõrranu, enge ilma kõrdamata om rükka mahha tennu, päle se ei ollewat ütte nurme pääle suggugi we waggusit ajetu ja muido nisuggust ja temma pallep kohhut ütte arwolisse masogi perrast temmal hääs olla, ni kui mõtsa herra minnewa süggise koggokonna kohtul käsk om andnu, selle perra kaija, et rügga wannast mõtsa wahhist kõrra perrast saas mahhatettus, koggokonna kohto wastotamisse pääle. Päle se nõudwat temma selle sitta perräst ütte otsust, mes Johan Paidrow omma naise essa ma päle röä alla om widdanu.

/kae protokoll d.d. 29 Aug 1856:/

Kohtomees Märt Porrila ja Johan Leppason, kelle kätte se üllekaeminne ülle se röa mahhateggemisse sai antus /protok: dd. 29 Aug 1856:/ anniwa protokolli: se rügga  ollew süggise hästi ülles tulnu olnu; kui se ma arriminne om olnu, sedda nemma ei teedwat; selleperrast, et nemma enne kaema ei olle lännu kui se tö tettu om olnu. Johan Paidrow salgas sedda, et temma ilma kõrdamata om tennu. Kui nüüd se ajastaig ni äppardaja om, et halwa ma pääl, ni kaija, konnegi hääd rükka ei olle, sis ei woi se sagi perräst üttegi tassumist lubbata. Se  sitta ärra widdamisse perräst saap mõtsaw: Jaan Saar ne õlle taggasi.