Pärnät mottus kaibap et temmä kewädel 1848, kui tema sest koristaja majast ärrä läinud seitse wakka maad röä kõrd ütles ülle kündnu ollewat, Sest et temmäl  kündmädä röä kõrs olnud, pallep selle eest tassomist.

Jakob liblik sai ette kutsutus nink selle perräst küssitus; ütles et need röä kõrret mitmen paikon enegi allustetu ja weel polele kündut olnud, mes kokko arwatu 6 wakka ma kasinaste wällä teep. Pälle seddä pandis Jakob Liblik ette et Pärnät mõttus üts aggonik mes maja tarwis ammogi sääl saisnut ärrä pallutanut, ni samma häste kõik need hainamaad puhhasta madda jätnud kui aijad mes kotoside lagonut ja ärrä pallutut olnut, nink leppip sega et Pärnät mõttus ühtegi tassomist se ma kündmisse eest temmä käest es nõwas:

Pärnät mõttus ütles et temmä hainamaad ei olle puhastannu nink se agganik oles ka ärrä pallodano.

Otsus: Kogokonna kohus leijap seda asja nida, et kohtomeeste ülle kaemisse pääle Parmat mõttus röäd nida halwaste mahha teinut et aga pool semmet se ma pääle pandut wõis arwada, mink perräst Jokob liblik sis mitma asja polest kahjo sisse janu, nink pärnät mõttus kogoniste waik nink rahul peäp jämä.