Jaan Medelmann kaebas Mart huberti peäle, kelle koer peab innimessi kiskuma, üks kord olla ta tedda ennast kiskunud, ja teine kord olla ta, temma poea kallale, kes kolist tulnud, kippunud, nenda et poeg öse nüüd maggamissest üllesehmatada ja ikka karte keddagi kallale kippuwad; ja iggal pool, kus se koer innimeste wasto juhtuda, kippuda ta kallale. Isseärranes olla ta ennese poega nüüd häddas, kes peab kolis käima, agga sellepärrast ei woi koli sata.

Kohhus moistis, et Mart hubert nisuggust koera ei tohhi mitte ennam piddada, waid peab tedda wibimatta püssiga mahha laskma, ehk ni kindlaste kinni pannema, et kellegil tedda karta ei olle. Sellega leppis Jaan Medelmann ärra.