Astus ette Hans Lorens enese 9 aastase poia Joannesega ja se räkis wälja: Sui, kui wanemad, issa ja wöeras ema kotto wäljas heinamaal olnud, ja tema oma wähema wenna Kustawiga kodo hoidma jäetud, tulnud Jaan Ormus, ja küsinud nende käest aidawõttit, naad näitanud, kus aida wõtti olnud, ta keranud siis aida ukse lahti, läinud aita ja wõtnud kasti seest ühed mansettid, ühe krae, 9 paari rauast ja 1 paar wasest saapa raud, ühed wenesaapad, 4 paari saapa tallad, ühed pinsulid ja ühhed kappi nahad, annud nendele siis 2 öuna, ja lubanud 2 toopi öunu weel anda, mis ometi andmatta seie male jätnud. Ja enne seda kewadel winud J. Ormus naha tangid ja naha noa ära jalubanud siis nendele weski teha.

Astus ette Jaan Ormus 12 a. wana ja ütles neist asjadest ühtegi teadwad, mis Joannes Lorens tema süüks räkinud, ühe öuna ta annud nendele, aga selle ette pole ta kedagi saanud; naha noa olla ta korra nende käes näinud, aga pole ta seda mitte ärra wötnud.

Otsus: Et Hans Lorensil muud tunnistust ei olnud ette seada, kui üksi tema poia lapselik tunnistus, siis sai kog. kohtu poolt seält perre ja ligi inimeste käest järel kulatud, kus Jaan Ormus sui elas, aga mingisugust ostust ei saadud selle üle, et sa se waras oli, sepärast kog. kohus ei wöinud teda süüaluseks moista.

Hans Lorens ei olnud selle kohtu moistusega rahul, palus protokolli wälja anda, sai lubatud.

Kohtuwanem Jürri Klemann XXX

Körwasmees Adu Weidebaum XXX

Körwasmees Jürri Jaanmees XXX

Kirjutaja A Krein <allkiri>