Kohtu ette astus Ingliste walla liikme Jüri Weinbergi naene Ann 31 a.w. Luter. usk. ja kaebas: Mina läksin kaks nädalat enne Jaanipäewa linna oma lehma linna wiima, mis kodu äramüüsin, sellepärast et ta aher oli ja wähe piima andis minu pere kohta. Kõwera kõrtsu juures tuli Jaan Määr, minule seekord tundmata, järele ja küsis, kui palju see lehm maksab ja mispärast mina ta ära müüsin. Kui ma temalt põhjust teada andsin, pakkus tema minule paremat lehma oma käest müüa, mis tema kodus olla ja ütles, et tema lehm siis, kui ta kinni peetud sai 7 toopi piima andis, aga nüüd, kus ta karjamaal käib, annab ta 4 kuni wiis toopi piima. Selle mehega oli üks naeste rahwas, kes tema tuttaw olla ja keda tema nüüd Hagerist, naeste rahwa sugulaste juurest 2 lammaga linna küütis. See meesterahwas ütles, et ta linnast ühe woorimehe naene olewat ja kiitis ka Jaan Määra lehma ja tema piima andi, üteldes, et ta sealt läbi olla tulnud ja lehma näinud. Mina lubasin seda lehma waatama minna. Kui ma linnast kodu poole sõitsin, läksin Jaan Määra juurde; tema oli juba enne linnast kodu jõudnud ja ootas mind õue peal. Minuga ühes oli ka teine naine nimega Ann Kraam. Kui Jaan Määr meid nägi tulema, tuli ta meile wastu maantee peale, aeas meite hobuse õuue ja tuli ruttu tagasi, et karjamaa peale minna lehma waatama, kus ta söömas oli. Jaan Määr aeas lehma ühes härjaga karja hulgast ära meile wastu ja kui ta teda kinni püüdis, tuli härg lehma kallale, nii et mina teda kaugemal pidin hoidma ja sellepärast hästi lehma järele waadata ei wõinud. Kui Jaan Määr lehmale aheliku kaela oli pannud, siis nägime meie, et lehmale üks sarw kord peast ära oli läinud, aga nüüd juba nõnda palju kaswanud, et kaks pügalt peal olid. Ka hambad said waadatud ja Jaan Määr katsus neid aga üksinda ja ütles et nad kinni on. Mina ja Ann Kraam ei katsunud hambaid mitte. Mina uskusin, et lehm nõndapalju piima annab, kui öeldi s.o. neli - wiis toopi, sest et karjasmaa waene pidi olema, aga kui paremine lehmale süüa annab, siis seitse toopi piima saab, nõnda kui saadud olla. Peale selle öeldi lehm weel noor olewat, kõiges wiie poja ema, ssest et teise sarwe peal wiis pügalat näha oli. Mina ostsin tema käest s.o. Jaan Määra käest lehma kahekümne üheksa rubla eest ära, ja tõime Ann Kraamiga tema maanteepeale. Jaan Määr aeas härja karja juurde tagasi, ruttas siis meist ette, tõi hobuse meile teepeale wastu ja sidus lehma külge, et meid kohe ärasaata. Kui mina weel tahtsin Jaan Määra naese juurde minna, temaga selle lehma üle rääkima ja teda waigistama, sest et temale, kui meie esite sinna läksime, näitas lehma müümise üle kahju olewat, keelis Jaan Määr mind seda tegemast. Jaan Määra naist meie näha ei saanud, sest et tema köögis näitas talitawat ja sealt mitte wälja ei tulnud. Kül aga taples tema sealt oma mehega, et see mitte lehma ei tohi ära müüa. Et naesel lehma müümise üle näitas kahju olewat, arwasin mina, et see lehm tõesti hea on ja julgesin juba sellepärast teda osta. Kahju oli mulle aga Jaan Määra naise ja laste üle, mõtteldes et nemad nüüd enam piima ei saa ja sellepärast tahtsin neid waigistama minna ja neile saia wiia, aga Jaan Määr ei näitanud sellega mitte rahul olema ja ütles: "hakake aga peale minema, kül ma ise need sasiad ära wiin, ja mina andsin tema kätte 4 koppika eest saia. Siis tulime meie ära. Kui meie lehma paremine waatasime, arwasin mina, et ka teine sarw temale kord on peast ära läinud, sest et pügalad mitte selged ei olnud. Silla otsa kõrtsu juurde jõudes, rääkis üks mees, kes seal oli, et tema lehma tundja on, ja kui mina teda palusin oma ostetud lehma waadata, ütles ta waadates, et lehm wana olla ja mõlemad sarwed kord peast ära on murdnud. Ka lehma hambaid watasime meie ligemalt järele ja esimesed hambad olid kõik lahti, teisa ei waatanud. Mina hakasin kartma et petta olen saanud ja wiisin lehma kõrtsu juurest tagasi. Jaan Määr ei olnud enam kodus ja ta naine ütles et ta linna oli läinud wasikat müüma; tema poeg ütles aga, et ta olla maa poole läinud. Jaan Määra hobune nähti aga kodus olewat. Kui meie Jaan Määra naist nägime, tundsime meie, et ta seesama naine oli, keda meie linna sõites, kui linna küüditawat woorimehe naist tundma saime. Ja pererahwas ütlesid ka et Jaan Määr naisega ja lammastega linna on läinud. Ka saime meie pererahwa käest kuulda, et lehm ainult arwata kaks kuni kolm toopi piima annab.
Jaan Määra naine ei wõtnud lehma sugugi wastu, ehk temal kül enne sellest kahju lahkuda oli. Meie sidusime lehma õue peale aia külge ja läksime Talitaja abimehe juurde nõuu küsima; See käskis lehma sinna jätta ja Hageri Urjädnikule seda asja kaebada. Urjädnik ütles et see kohtu asi olla. Selle aeaga oli juba päew ja öö mööda läinud ja hommiku tõin talitaja abimehe sinna ja jätsin tema nähes lehma Jaan Määra juurde aia külge. Seal kuulsin weel pererahwa käest, et Jaan Määr warsi oli tagasi tulnud ja lehma aia külles näinud, siis aga hobuse ette pannud ja pojaga Kaiu poole sõitnud.
Mina palun nüüd auuliku kohut mõista, et mina oma lehma raha tagasi saan, mis mina teda palumas käies ärawiitsin.
Ette astus Jaan Määr, Kabala walla liige, Kohilas elamas, 42 a. wana, Õiget usku ja ütles: Kui mina naesega ja lammastega linna läksin, nägin mina neid naisi, Ann Weinbergi ja Ann Kraami lehma ja wasikaga Kõwera kõrtsu juures seiswat. Mina läksin nende juurde, et wasikat osta ja siis jälle teistele müüa, nõnda kuidas minu amet on; ja kui meie kaupa ei saanud, küsisin ma nende lehma järele ja kuulsin ka et nemad teist lehma osta tahawad. Ma ütlesin, et ma oma lehma, mis kodus on, ära müün, sest et teda mitte ei wõi ise pidada, sest et peremees teda oma karjasmaal ei luba käia. Naised lubasid siis seda lehma kodu tulles waatama tulla. Peale selle tulin nende juurest ära ja minu naene läks sinna nende juurde. Mis juttu nad isekeskis rääkisid; ei tea ma mitte. Kui naised linnast tulles minu elukoha juurde jõudsiwad, küsisid nad minu käest, et ma juhtusin üksi õues olema, minu enese järele. Mina läksin nende juurde ja ütlesin: Kui teie lehma osta tahate, siis lähme karjasmaale, kus lehm söömas on. Meie läksime ka sinna, peale selle, kui nende hobuse õue wärawast õuue lasksin, kus kolmas naene, kes teistega ühes oli hobust söötma jäi. Karjasmaal aeasin ma lehma teiste juurest ühes härjaga eemale, kuiwa koha peale, sest et lehm üksinda ei tulnud. Naesed waatasid lehma piima märgid järele, ka sarwed ja pügalad ja ka hambad, üks naene katsus ka hambaid, kuni teine härga lehmast eemal hoidis. Mina ise hambaid ei saanud katsuda, et lehma suud lahti hoidsin. Kui ma neile olin ütelnud, et lehm nüüd neli toopi piima annab, aga kui paremine süüa saab, siis kuus kuni seitse toopi. Siis ostis Ann Weinberg lehma 29 rubla eest ära, ja maksis mulle raha wälja.
Nemad läksid lehmaga maantee peale, kuna mina härga karja juurde aeasin. Pärast ütlesin ma neile; kas ma lähen ees ja aean hobuse õuest ära, et siis warsi edasi saate?" Nemad käskisid mind minna ja nõnda saatsin neid siis minema. Et ma peale selle metsas käisin ja kõrtsu juures, ei näinud ma mitte, et naised ohtu lehma tagasi tõid. Kui naised jälle ära olid läinud, läksin ma kodu ja sõitsin weel sell samal õhtul, enne päewa looja minekut Kaiju, et seal loomi pidi müüa olema, nõnda kui kõrtsu juurest kuulsin. Mina peale selle naestega ei ole kokku saanud, ega tea ka, mis pärast nad lehma tagasi tõid. Mina ostsin selle lehma ise müümise tarwis, et sealt wahelt teenida. ja ei wõinud teda pidadagi, sest et peremees minule karjasmaa luba ei ole annud. Mina kauplen loomadega iseenese käe peal ja mitte kellegiga kokku. Kauplemise luba tunnistusi minule ei ole.
Ette astus Ann Kraam, Jugliste wallast Jüri naene, 38 a.w. Luter. usku ja tunnistas: Kõwera kõrtsu juures ütles Jaan Määr, et temale lehm müüa on, mille eest ta kolmkpmmend rbl. tahab ja kes nüüd neli-wiis toopi piima annab, aga enne, kui lehm kinni on olnud, on ta seitse toopi piima annud. Siis tuli see naesterahwas sinna, kes Jaan Kääraga ühes linna sõitis ja kiitis seda lehma, et see igale ühele kõlbab osta. Tema ise olla linnast ühe woorimehe naene ja Jaan Määr trossida teda lammastega linna. Kui meie Ann Weinbergiga linnast tagasi tulime, ja senna saime, kus Jaan Määr elab, küsis Ann Weinberg, et kas see on see pere, kus üks lehm müüa on? Jaan Määr ise oli õues ja ütles; et see seesama koht on ja tema ise seda lehma müüb. Selle peale aeas Jaan Määr hobuse pere õue ja kolmas naesterahwas, kes meitega oli, läks tema järele õuue ja jäi hobuse juurde. Kui Jaan Määr tagasi tuli, siis laksime meie metsa lehma waatama ja kui Jaan Määr lehma teiste lehmade juurest pulliga seltsis ära aeas, waatasime teda järerle: hambaid mina ei katsunud, ehk kül Jaan Määr lehma suu lahti hoidis, nõnda et ta sõrm wastu lehma hambaid oli. Kui Jaan Määr oli ütelnud, et lehm nüüd 4-5 toopi piima annab ja kui ta kinni on olnud ja praaka saanud, on ta seitse toopi annud, sai kaup ära tehtud ja Ann Weinberg maksis lehma eest 29 rbl. Meie tulime Anna Weinbergiga ja lehmaga ära maantee peale ja kui Jaan Määr pulli karja juurde oli aeanud, aeas ta ka meie hobuse tee peale, et meil ei olnud tarwis õuue minna. Kui Ann Weinberg tahtis J.Määra naesega rääkida, et naene pidi heaks jääma ja lehma müüma üle mitte taplema, sest et wiimane enne oma tütre keelama saatis ja ise köökist keelas ja taples ja Jaan Määr selle peale oli wastanud, et mina teen mis mina tahan ja naene, mis naene tahab, siis keelas Jaan Määr Ann Weinbergi seda tegemast ja ka mina ütlesin, et ta ei läheks, sest mees wõib saiad ise ära wiia.
Pääle selle sõitsime ,meie Sillaotsa kõrtsu juurde, kus üks mees lehma waatas ja ütles, et see wana lehm on, sest et mõlemad sarwed tal kord ära on murtud ja hambad ka lahti on. Siis wiisime lehma teepealt tagasi, aga Jaan Määr ei olnud kodus; ja ta naene ütles, et ta olla linna läinud wasika meestega wasikaid müüma, mida ta olla ostnud. Ann Weinberg pani lehma aia külge kinni. Meie läksime Talitaja abimehe juurde nõuu küsima. See juhatas meid Urjädniku juurde. See ütles et see kohtu seletada olla. Meie läksime ööseks selle peremehe juurde, kus lehm oli ja hommiku jälle Talitaja abimehe juurde, et tema nähes lehma senna jätta ja ise kodu minna. Kui Talitaja abimees Jaan Määra naisega lehma üle tahtis rääkidas, jooksis see ära ja meie tulime ka ära lehma sinna jättes. Jaan Määra naist nähes, tundsin ka mina teda ära. See oli seesasma naene, kes Kõwera Kõrtsu juures lehma kiitis ja ütles et ta woorimehe naene linnast olla.
See protokoll on neile kõigile ette loetud ja nad ütlewad, et see tõsi on ja nõnda on ja nõnda on üles kirjutud kui nemad on rääkinud?
Lepitus sai pakutud, ei wõetud wastu.
Mõistetud:
Jaan Määr, kes loomadega waheltkauplemise ametit piab ja sellest ennast toidab, ilma et temale
selle tarwis midagit tunnistust ehk luba on, ja kes Ann Weinbergile oma lehma on pakkunud ja
teda wale kõnedega, nagu see tema naese ja ta enese poolt on sündinud, ennast uskuma on
meelitanud, piab Ann Weinbergile lehma raha 29 rbl. tagasi maksma ja wõtab oma lehma wastu:
Et Ann Weinberg ettewaatamata wiisil lehma on ostnud, ei saa ta oma ärawiidetud päevade
mitte maksetud.
Et Jaan Määral mitte raha ühes ei ole, maksab ta see 29 rbl. seitsme päewa sees
s.o kuni 27 Juulini wälja.
Kohtu ette astus Ingliste walla liikme Jüri Weinbergi naene Ann 31 a.w. Luter. usk. ja kaebas: Mina läksin kaks nädalat enne Jaanipäewa linna oma lehma linna wiima, mis kodu äramüüsin, sellepärast et ta aher oli ja wähe piima andis minu pere kohta. Kõwera kõrtsu juures tuli Jaan Määr, minule seekord tundmata, järele ja küsis, kui palju see lehm maksab ja mispärast mina ta ära müüsin. Kui ma temalt põhjust teada andsin, pakkus tema minule paremat lehma oma käest müüa, mis tema kodus olla ja ütles, et tema lehm siis, kui ta kinni peetud sai 7 toopi piima andis, aga nüüd, kus ta karjamaal käib, annab ta 4 kuni wiis toopi piima. Selle mehega oli üks naeste rahwas, kes tema tuttaw olla ja keda tema nüüd Hagerist, naeste rahwa sugulaste juurest 2 lammaga linna küütis. See meesterahwas ütles, et ta linnast ühe woorimehe naene olewat ja kiitis ka Jaan Määra lehma ja tema piima andi, üteldes, et ta sealt läbi olla tulnud ja lehma näinud. Mina lubasin seda lehma waatama minna. Kui ma linnast kodu poole sõitsin, läksin Jaan Määra juurde; tema oli juba enne linnast kodu jõudnud ja ootas mind õue peal. Minuga ühes oli ka teine naine nimega Ann Kraam. Kui Jaan Määr meid nägi tulema, tuli ta meile wastu maantee peale, aeas meite hobuse õuue ja tuli ruttu tagasi, et karjamaa peale minna lehma waatama, kus ta söömas oli. Jaan Määr aeas lehma ühes härjaga karja hulgast ära meile wastu ja kui ta teda kinni püüdis, tuli härg lehma kallale, nii et mina teda kaugemal pidin hoidma ja sellepärast hästi lehma järele waadata ei wõinud. Kui Jaan Määr lehmale aheliku kaela oli pannud, siis nägime meie, et lehmale üks sarw kord peast ära oli läinud, aga nüüd juba nõnda palju kaswanud, et kaks pügalt peal olid. Ka hambad said waadatud ja Jaan Määr katsus neid aga üksinda ja ütles et nad kinni on. Mina ja Ann Kraam ei katsunud hambaid mitte. Mina uskusin, et lehm nõndapalju piima annab, kui öeldi s.o. neli - wiis toopi, sest et karjasmaa waene pidi olema, aga kui paremine lehmale süüa annab, siis seitse toopi piima saab, nõnda kui saadud olla. Peale selle öeldi lehm weel noor olewat, kõiges wiie poja ema, ssest et teise sarwe peal wiis pügalat näha oli. Mina ostsin tema käest s.o. Jaan Määra käest lehma kahekümne üheksa rubla eest ära, ja tõime Ann Kraamiga tema maanteepeale. Jaan Määr aeas härja karja juurde tagasi, ruttas siis meist ette, tõi hobuse meile teepeale wastu ja sidus lehma külge, et meid kohe ärasaata. Kui mina weel tahtsin Jaan Määra naese juurde minna, temaga selle lehma üle rääkima ja teda waigistama, sest et temale, kui meie esite sinna läksime, näitas lehma müümise üle kahju olewat, keelis Jaan Määr mind seda tegemast. Jaan Määra naist meie näha ei saanud, sest et tema köögis näitas talitawat ja sealt mitte wälja ei tulnud. Kül aga taples tema sealt oma mehega, et see mitte lehma ei tohi ära müüa. Et naesel lehma müümise üle näitas kahju olewat, arwasin mina, et see lehm tõesti hea on ja julgesin juba sellepärast teda osta. Kahju oli mulle aga Jaan Määra naise ja laste üle, mõtteldes et nemad nüüd enam piima ei saa ja sellepärast tahtsin neid waigistama minna ja neile saia wiia, aga Jaan Määr ei näitanud sellega mitte rahul olema ja ütles: "hakake aga peale minema, kül ma ise need sasiad ära wiin, ja mina andsin tema kätte 4 koppika eest saia. Siis tulime meie ära. Kui meie lehma paremine waatasime, arwasin mina, et ka teine sarw temale kord on peast ära läinud, sest et pügalad mitte selged ei olnud. Silla otsa kõrtsu juurde jõudes, rääkis üks mees, kes seal oli, et tema lehma tundja on, ja kui mina teda palusin oma ostetud lehma waadata, ütles ta waadates, et lehm wana olla ja mõlemad sarwed kord peast ära on murdnud. Ka lehma hambaid watasime meie ligemalt järele ja esimesed hambad olid kõik lahti, teisa ei waatanud. Mina hakasin kartma et petta olen saanud ja wiisin lehma kõrtsu juurest tagasi. Jaan Määr ei olnud enam kodus ja ta naine ütles et ta linna oli läinud wasikat müüma; tema poeg ütles aga, et ta olla maa poole läinud. Jaan Määra hobune nähti aga kodus olewat. Kui meie Jaan Määra naist nägime, tundsime meie, et ta seesama naine oli, keda meie linna sõites, kui linna küüditawat woorimehe naist tundma saime. Ja pererahwas ütlesid ka et Jaan Määr naisega ja lammastega linna on läinud. Ka saime meie pererahwa käest kuulda, et lehm ainult arwata kaks kuni kolm toopi piima annab.
Jaan Määra naine ei wõtnud lehma sugugi wastu, ehk temal kül enne sellest kahju lahkuda oli. Meie sidusime lehma õue peale aia külge ja läksime Talitaja abimehe juurde nõuu küsima; See käskis lehma sinna jätta ja Hageri Urjädnikule seda asja kaebada. Urjädnik ütles et see kohtu asi olla. Selle aeaga oli juba päew ja öö mööda läinud ja hommiku tõin talitaja abimehe sinna ja jätsin tema nähes lehma Jaan Määra juurde aia külge. Seal kuulsin weel pererahwa käest, et Jaan Määr warsi oli tagasi tulnud ja lehma aia külles näinud, siis aga hobuse ette pannud ja pojaga Kaiu poole sõitnud.
Mina palun nüüd auuliku kohut mõista, et mina oma lehma raha tagasi saan, mis mina teda palumas käies ärawiitsin.
Ette astus Jaan Määr, Kabala walla liige, Kohilas elamas, 42 a. wana, Õiget usku ja ütles: Kui mina naesega ja lammastega linna läksin, nägin mina neid naisi, Ann Weinbergi ja Ann Kraami lehma ja wasikaga Kõwera kõrtsu juures seiswat. Mina läksin nende juurde, et wasikat osta ja siis jälle teistele müüa, nõnda kuidas minu amet on; ja kui meie kaupa ei saanud, küsisin ma nende lehma järele ja kuulsin ka et nemad teist lehma osta tahawad. Ma ütlesin, et ma oma lehma, mis kodus on, ära müün, sest et teda mitte ei wõi ise pidada, sest et peremees teda oma karjasmaal ei luba käia. Naised lubasid siis seda lehma kodu tulles waatama tulla. Peale selle tulin nende juurest ära ja minu naene läks sinna nende juurde. Mis juttu nad isekeskis rääkisid; ei tea ma mitte. Kui naised linnast tulles minu elukoha juurde jõudsiwad, küsisid nad minu käest, et ma juhtusin üksi õues olema, minu enese järele. Mina läksin nende juurde ja ütlesin: Kui teie lehma osta tahate, siis lähme karjasmaale, kus lehm söömas on. Meie läksime ka sinna, peale selle, kui nende hobuse õue wärawast õuue lasksin, kus kolmas naene, kes teistega ühes oli hobust söötma jäi. Karjasmaal aeasin ma lehma teiste juurest ühes härjaga eemale, kuiwa koha peale, sest et lehm üksinda ei tulnud. Naesed waatasid lehma piima märgid järele, ka sarwed ja pügalad ja ka hambad, üks naene katsus ka hambaid, kuni teine härga lehmast eemal hoidis. Mina ise hambaid ei saanud katsuda, et lehma suud lahti hoidsin. Kui ma neile olin ütelnud, et lehm nüüd neli toopi piima annab, aga kui paremine süüa saab, siis kuus kuni seitse toopi. Siis ostis Ann Weinberg lehma 29 rubla eest ära, ja maksis mulle raha wälja.
Nemad läksid lehmaga maantee peale, kuna mina härga karja juurde aeasin. Pärast ütlesin ma neile; kas ma lähen ees ja aean hobuse õuest ära, et siis warsi edasi saate?" Nemad käskisid mind minna ja nõnda saatsin neid siis minema. Et ma peale selle metsas käisin ja kõrtsu juures, ei näinud ma mitte, et naised ohtu lehma tagasi tõid. Kui naised jälle ära olid läinud, läksin ma kodu ja sõitsin weel sell samal õhtul, enne päewa looja minekut Kaiju, et seal loomi pidi müüa olema, nõnda kui kõrtsu juurest kuulsin. Mina peale selle naestega ei ole kokku saanud, ega tea ka, mis pärast nad lehma tagasi tõid. Mina ostsin selle lehma ise müümise tarwis, et sealt wahelt teenida. ja ei wõinud teda pidadagi, sest et peremees minule karjasmaa luba ei ole annud. Mina kauplen loomadega iseenese käe peal ja mitte kellegiga kokku. Kauplemise luba tunnistusi minule ei ole.
Ette astus Ann Kraam, Jugliste wallast Jüri naene, 38 a.w. Luter. usku ja tunnistas: Kõwera kõrtsu juures ütles Jaan Määr, et temale lehm müüa on, mille eest ta kolmkpmmend rbl. tahab ja kes nüüd neli-wiis toopi piima annab, aga enne, kui lehm kinni on olnud, on ta seitse toopi piima annud. Siis tuli see naesterahwas sinna, kes Jaan Kääraga ühes linna sõitis ja kiitis seda lehma, et see igale ühele kõlbab osta. Tema ise olla linnast ühe woorimehe naene ja Jaan Määr trossida teda lammastega linna. Kui meie Ann Weinbergiga linnast tagasi tulime, ja senna saime, kus Jaan Määr elab, küsis Ann Weinberg, et kas see on see pere, kus üks lehm müüa on? Jaan Määr ise oli õues ja ütles; et see seesama koht on ja tema ise seda lehma müüb. Selle peale aeas Jaan Määr hobuse pere õue ja kolmas naesterahwas, kes meitega oli, läks tema järele õuue ja jäi hobuse juurde. Kui Jaan Määr tagasi tuli, siis laksime meie metsa lehma waatama ja kui Jaan Määr lehma teiste lehmade juurest pulliga seltsis ära aeas, waatasime teda järerle: hambaid mina ei katsunud, ehk kül Jaan Määr lehma suu lahti hoidis, nõnda et ta sõrm wastu lehma hambaid oli. Kui Jaan Määr oli ütelnud, et lehm nüüd 4-5 toopi piima annab ja kui ta kinni on olnud ja praaka saanud, on ta seitse toopi annud, sai kaup ära tehtud ja Ann Weinberg maksis lehma eest 29 rbl. Meie tulime Anna Weinbergiga ja lehmaga ära maantee peale ja kui Jaan Määr pulli karja juurde oli aeanud, aeas ta ka meie hobuse tee peale, et meil ei olnud tarwis õuue minna. Kui Ann Weinberg tahtis J.Määra naesega rääkida, et naene pidi heaks jääma ja lehma müüma üle mitte taplema, sest et wiimane enne oma tütre keelama saatis ja ise köökist keelas ja taples ja Jaan Määr selle peale oli wastanud, et mina teen mis mina tahan ja naene, mis naene tahab, siis keelas Jaan Määr Ann Weinbergi seda tegemast ja ka mina ütlesin, et ta ei läheks, sest mees wõib saiad ise ära wiia.
Pääle selle sõitsime ,meie Sillaotsa kõrtsu juurde, kus üks mees lehma waatas ja ütles, et see wana lehm on, sest et mõlemad sarwed tal kord ära on murtud ja hambad ka lahti on. Siis wiisime lehma teepealt tagasi, aga Jaan Määr ei olnud kodus; ja ta naene ütles, et ta olla linna läinud wasika meestega wasikaid müüma, mida ta olla ostnud. Ann Weinberg pani lehma aia külge kinni. Meie läksime Talitaja abimehe juurde nõuu küsima. See juhatas meid Urjädniku juurde. See ütles et see kohtu seletada olla. Meie läksime ööseks selle peremehe juurde, kus lehm oli ja hommiku jälle Talitaja abimehe juurde, et tema nähes lehma senna jätta ja ise kodu minna. Kui Talitaja abimees Jaan Määra naisega lehma üle tahtis rääkidas, jooksis see ära ja meie tulime ka ära lehma sinna jättes. Jaan Määra naist nähes, tundsin ka mina teda ära. See oli seesasma naene, kes Kõwera Kõrtsu juures lehma kiitis ja ütles et ta woorimehe naene linnast olla.
See protokoll on neile kõigile ette loetud ja nad ütlewad, et see tõsi on ja nõnda on ja nõnda on üles kirjutud kui nemad on rääkinud?
Lepitus sai pakutud, ei wõetud wastu.
Mõistetud:
Jaan Määr, kes loomadega waheltkauplemise ametit piab ja sellest ennast toidab, ilma et temale
selle tarwis midagit tunnistust ehk luba on, ja kes Ann Weinbergile oma lehma on pakkunud ja
teda wale kõnedega, nagu see tema naese ja ta enese poolt on sündinud, ennast uskuma on
meelitanud, piab Ann Weinbergile lehma raha 29 rbl. tagasi maksma ja wõtab oma lehma wastu:
Et Ann Weinberg ettewaatamata wiisil lehma on ostnud, ei saa ta oma ärawiidetud päevade
mitte maksetud.
Et Jaan Määral mitte raha ühes ei ole, maksab ta see 29 rbl. seitsme päewa sees
s.o kuni 27 Juulini wälja.
