I) Waata protokoll Nr 13.

Sai se asi uuesti ette wõetud mis tunnistuse puudusel poolele jäi.

Mari Pruuli tuli ette, kes tüdrukut Sakka peresse wiinud, räägib ema olnud selle lapse peale pahane ei ole tahtnud süüda anda. Tema käinud seal ja ütelnud tüdrukule, eks sa kuula oma kohta ja ütelnud Saka pererahwas on ilma, ma tulen kaa külasse siis lähme sõnna. Tee peal ütelnud tüdruk, kui nad peaksid ka natuke riiet tegema ega ma ka jüst üsna muido tahaks olla. Wiinud teda Sakale pererahwas söönud ja tüdruk saand ka; siis pererahwas küsinud, kas oskad ka heina niita ja reht peksta? Niita natuke oskan luisata ei oska ega reht peksta; siis annud perenaene wanad riided temale selga ja pannud tüdruku willu kraasima, üteldes: kui meie tööd teeme siis saab ikka riiet. Muud kauba aru neil ei olla olnud.

Tüdruk Juula Normann räägib karjane on siis toas lee lõukal istunud kui perenaene teda olla kolm korda löönud.

Karjane Kaarel Kärrakas räägib: pererahwas käskinud tüdrukut kord karja minna aga tüdruk põle läinud ja ei ole sõna pererahwale wastu rääkinud ja perenaene ei ole mitte tüdrukut löönd.

Se peale ütles tüdruk karjane ei olnud toas.

Selle peale ühendasid endid kohtu liikmed ja tegid see Mõistus: Tüdruk Juula Normann saab need 2 särki ja seelik omale, mis pererahwas temale kätte annud. Et tüdruk kohtu ees pallu waletanud seega on tema pererahwa kõne tõeks teinud. Et neil palga aru põle olnud.