Kohtus kaebas Hans Abermann naene Leenu, et tema laudast 18/19 k.p. öösi on heinu warastatud, mis ta joo enne ka mittu kord on leidnud ja märkanud, aga ta põle kuskil otsima läinud; nüid nimetud pääwa hommiku akkanud ta hoolega järele waatma, ja läinud jälgi mööda, kus tema heina kõrred ikka maas olnud, seni kui oma ligadale Jaan Halkiwi õue, kus rihaluse wärwa al weel rohkem heina kõrsa maas olnud; aga et ta üksipäeni põle tahtnud seal otsima akkata, sepärast läinud ja kutsunud talitaja ka, ja läinud talitajaga seltsis jälle, kuni senna nimetud majase, talitaja leidnud maja läbi otsites lüatoa pealt ühe wäikse sületäie heinu, mis tema heindega just ühed olnud, niisammuti olnud ka hobuse sõimusest tema haljad heina kõrsa leida, aga ta omal põle muud heinu leida olnud, kui üks wäike sületäis punase karwa lehtheinu, mis tema heindega koguni põle ühte läinud.

Sai ette kutsutud Jaan Halkiwi, ja ta püüdis ennast mitmesuguste wabantamiste ja wasta waidlemistega wabantada, mis aga sellepärast kõik tühjaks said arwatud, et temast enne mittu kord niisugust wargust ja wasta waidlemist on ette tulnud, ja pealegi oli ta kriiminaal kohtu otsuse järel kaks aastat wangis. Niisamuti tunnistas ka talitaja Leenu Abermanni kaebtuse kõik tõe olewad.

Et Jaan Halkiwi käest muud trahwi põle saada, ja ka mu trahwist tähele ei pane, siis mõistis kohus temale kakskümend wiis hoopi witsu, mis ta ka kätte sai.