PROTOKOLL

Veski: Protokolliraamat (1878-1881)

LeidandmedEAA.1133.1.2
Kaader
88
89
Daatum30.05.1880
Protokolli teema9. Sõim ja vägivald
Märkused

parawwad> pajarauad, paan>pajas, peijo>pihku  

Sel 30nel mail 1880.

                             Pakohtomees O Illak

                                Kohtomees Jaan Allexanderson

                                         -  "  -  Joh Keedus

Weskimõisa wallitseja Dawit Kassak, kaebap, et Mõisa naised, Marri Rekkerts, Ann Pok, ja Jula Ilm, ommawa minno päle selle hainamaast kinni wõtmist wäggä kroppiste sõimanuwa, ja se Ann Pok, om meije parawwad, ahjo kammina päält ülle ukse wälja wissanud, ja om rawwatel, 1. jalg katski lönu, ja om üttelnud, et mul si olle selle kammina pääl mitte õigus keetä, ja Härrä om mulle se pääl keetmine lubbanud, ja se sõimamine olli wägga krop, naad ütlesit, et naad minnu ei tunne, ma ollew kül meestele üts kubbijas, agga neidega ei ollewat middagi asja. Tulega ollewat ma tulnud, ja weega naad saatwat minno minnema, üttel Jula Ilm, ja weel et lätläne lakkuka, ja Marri Rekkerts om soownu 3. lupainet sälga, eggä üts essi paigan

Wallitseja Em(m)änd Scharlotte üttel, et Karli Marri Rekkerts olli kige eddimine minoga sõimaja, kurrati lupaines, ja käsk mino lehmal 3. lu painet sälga käwa, egga üts essi paika.

Ja Märti Ann, olli minno rawa katski loja, ja Minna ei olle middagi alwaste üttelnud.

Marri Rekkerts üttel et tama ei olle kül keddagi sõimanu, wallitsaja naine om neid hainama wargis sõimanu, ja om üttelnu, et warrastate mu hainamaast hainu, ja minnu lehmale ollete lupaine sälga pandnuselle päle ütli ma minna ei olle üttegi lupainet sinnu lehmale sälga pandnu, minnu perrast olgo täl wai 3. lupainet säljal, agga wallitseja naine sõimas minno, ja minno meest kiges wargas, ja litsis, ja wallitseja üttel, mulle ka lits minne kögist wälja, kui meil se krawi perrast selletus olli, et kraaw mitte seeni ajani niitmise all ei olle olnud, agga eddimäne tülli allustaja olli wallitseja naine

Wihmaga minekit, ei ka tuulega tullekit ei olle ma üttelnu, ja lakkaka olleki asjast ei olle ka minna middagi üttelnu, minna ei olle mitte neid kumbagi üttelgi wiisil sõimanu. Wallitseja tüllit karjase naisega, se olli se kige suremä tülli, wallitsaja naine olli tülli allustaja. Marri Rekkerts üttel et wallitseja om neid enne ainama wargis sõimama nagganu ja tema ei olle keddagi sõimanu. Sedda ma ka näi selgest, et kutsari naist kulbiga lüwwa tahtse, agga es sa tedda lüwa.

Ann Pok, üttel minna ei olle wallitsajat putnu, ei ka ütte sõnnaga sõimanu, agga wallitsaja naisega olli meil weidige tülli tema üttel, et mul ollewat haina ma haina paan, temä keetsi minno pa ja rauduga Jürripäiwast sanik ja minno padda kie weega tullepääl ja tahtsi õkwa kartowlid keema panna, agga tema tahtsi omme raudu ülle minno olla kammina päle panna agga es sa, ja minna wõtti omma olla kottalt rawwa, ja wissasi kesk köögi mahha, ja sis jäi se raudu jalg mulle peijo, ja minna wissasi jalla ka sinnä päle, ja käsk mul 3. kõrd, omma riista jalgo wahhelt lakku, ja lei essi käega omma põlwe wasta, agga minna ütli mes sest wäikesest asjast mul lakku sa, sedda om mulle weidi, sedda kuuld ka kutsar selgest, mes wallitseja naine mulle üttel, ja walliseja naine lei essi oma jallaga neid paraudu läwwe pole, minna ei olle üttegi keedmist keelnu, ei ka sõimanu mitte keddagi, agga ommi raudu perrast üttel ta need rawwad peawat sijn nurgas saisma, kas ma keeda, ehk ei keeda. Kutsari naine üttel et lätlasil  om lak, sis kui ta mul lakku käsk  Need rawad ei olle weel talle päle sanud. Kutsari naist tahtse ta kül kulbiga lüwa agga kutsari naine karras eest ärrä.

Jula Ilm, üttel et tema ei olle middagi sõimanu, ei naist, ei ka wallitsajat, selle päle olli meil wallitsajaga kõnne, et wallitsaja olli Härräle kai-

wanu et minna ollewat oma 2 tütrega haina man olnu, ja se olli wõls, se assi olli Härräga enne meil ju selletud. Wallitsaja üttel, mulle sinna, Sindre, sinna Emmis, ja Kurrati Lits, kassi wälja, ja selle päle minna ütli, minna olle een teid tulnu, ja perran wõi minnä, muud sõimu ei olle meil, olnutgi, ei wallitsejaga, ei ka naisega

Kutsari naine üttel, et wallitseja naine om temaga tülli tulnud, ja sõimas Kurratis ja kui ma õijendi, et ma klatsnud ei olle agga tema wõttis kulbi ja tahtis mulle lüwa ütteldes, ma tahhas sul Kurratil näitata, se löök läts möda, selle, et ma eest sai ärrä karata, ja ütlin selle päle, se olli ha, et sul üts silm om, ni kui latlase rist, selle päle lätsin ärrä 

Sel 30nel mail 1880.

                             Pakohtomees O Illak

                                Kohtomees Jaan Allexanderson

                                         -  "  -  Joh Keedus

Weskimõisa wallitseja Dawit Kassak, kaebap, et Mõisa naised, Marri Rekkerts, Ann Pok, ja Jula Ilm, ommawa minno päle selle hainamaast kinni wõtmist wäggä kroppiste sõimanuwa, ja se Ann Pok, om meije parawwad, ahjo kammina päält ülle ukse wälja wissanud, ja om rawwatel, 1. jalg katski lönu, ja om üttelnud, et mul si olle selle kammina pääl mitte õigus keetä, ja Härrä om mulle se pääl keetmine lubbanud, ja se sõimamine olli wägga krop, naad ütlesit, et naad minnu ei tunne, ma ollew kül meestele üts kubbijas, agga neidega ei ollewat middagi asja. Tulega ollewat ma tulnud, ja weega naad saatwat minno minnema, üttel Jula Ilm, ja weel et lätläne lakkuka, ja Marri Rekkerts om soownu 3. lupainet sälga, eggä üts essi paigan

Wallitseja Em(m)änd Scharlotte üttel, et Karli Marri Rekkerts olli kige eddimine minoga sõimaja, kurrati lupaines, ja käsk mino lehmal 3. lu painet sälga käwa, egga üts essi paika.

Ja Märti Ann, olli minno rawa katski loja, ja Minna ei olle middagi alwaste üttelnud.

Marri Rekkerts üttel et tama ei olle kül keddagi sõimanu, wallitsaja naine om neid hainama wargis sõimanu, ja om üttelnu, et warrastate mu hainamaast hainu, ja minnu lehmale ollete lupaine sälga pandnuselle päle ütli ma minna ei olle üttegi lupainet sinnu lehmale sälga pandnu, minnu perrast olgo täl wai 3. lupainet säljal, agga wallitseja naine sõimas minno, ja minno meest kiges wargas, ja litsis, ja wallitseja üttel, mulle ka lits minne kögist wälja, kui meil se krawi perrast selletus olli, et kraaw mitte seeni ajani niitmise all ei olle olnud, agga eddimäne tülli allustaja olli wallitseja naine

Wihmaga minekit, ei ka tuulega tullekit ei olle ma üttelnu, ja lakkaka olleki asjast ei olle ka minna middagi üttelnu, minna ei olle mitte neid kumbagi üttelgi wiisil sõimanu. Wallitseja tüllit karjase naisega, se olli se kige suremä tülli, wallitsaja naine olli tülli allustaja. Marri Rekkerts üttel et wallitseja om neid enne ainama wargis sõimama nagganu ja tema ei olle keddagi sõimanu. Sedda ma ka näi selgest, et kutsari naist kulbiga lüwwa tahtse, agga es sa tedda lüwa.

Ann Pok, üttel minna ei olle wallitsajat putnu, ei ka ütte sõnnaga sõimanu, agga wallitsaja naisega olli meil weidige tülli tema üttel, et mul ollewat haina ma haina paan, temä keetsi minno pa ja rauduga Jürripäiwast sanik ja minno padda kie weega tullepääl ja tahtsi õkwa kartowlid keema panna, agga tema tahtsi omme raudu ülle minno olla kammina päle panna agga es sa, ja minna wõtti omma olla kottalt rawwa, ja wissasi kesk köögi mahha, ja sis jäi se raudu jalg mulle peijo, ja minna wissasi jalla ka sinnä päle, ja käsk mul 3. kõrd, omma riista jalgo wahhelt lakku, ja lei essi käega omma põlwe wasta, agga minna ütli mes sest wäikesest asjast mul lakku sa, sedda om mulle weidi, sedda kuuld ka kutsar selgest, mes wallitseja naine mulle üttel, ja walliseja naine lei essi oma jallaga neid paraudu läwwe pole, minna ei olle üttegi keedmist keelnu, ei ka sõimanu mitte keddagi, agga ommi raudu perrast üttel ta need rawwad peawat sijn nurgas saisma, kas ma keeda, ehk ei keeda. Kutsari naine üttel et lätlasil  om lak, sis kui ta mul lakku käsk  Need rawad ei olle weel talle päle sanud. Kutsari naist tahtse ta kül kulbiga lüwa agga kutsari naine karras eest ärrä.

Jula Ilm, üttel et tema ei olle middagi sõimanu, ei naist, ei ka wallitsajat, selle päle olli meil wallitsajaga kõnne, et wallitsaja olli Härräle kai-

wanu et minna ollewat oma 2 tütrega haina man olnu, ja se olli wõls, se assi olli Härräga enne meil ju selletud. Wallitsaja üttel, mulle sinna, Sindre, sinna Emmis, ja Kurrati Lits, kassi wälja, ja selle päle minna ütli, minna olle een teid tulnu, ja perran wõi minnä, muud sõimu ei olle meil, olnutgi, ei wallitsejaga, ei ka naisega

Kutsari naine üttel, et wallitseja naine om temaga tülli tulnud, ja sõimas Kurratis ja kui ma õijendi, et ma klatsnud ei olle agga tema wõttis kulbi ja tahtis mulle lüwa ütteldes, ma tahhas sul Kurratil näitata, se löök läts möda, selle, et ma eest sai ärrä karata, ja ütlin selle päle, se olli ha, et sul üts silm om, ni kui latlase rist, selle päle lätsin ärrä