Samla Mats Willem kaibuses Hen Urripae wasto pehkso perrast sai üllesantut tunnistus Hen Kasse ettenäutut ja tunnistaks peksus ei mitte mingest näinut ollewat, se agga Hen Urripae suust kuulnut, et ta üttelnut, et Mats temma lühja tahtnut ja ta se päle ta temmal tulletukkige andnut ja uksest wällajohsnut, agga ei mitte näinut kas se kah temmal pihta läinut, päle selle ollewat Kasse agga Willemat kui surno kögis Samla Tönnis Eskosohn tunnistaks maas löidnut, et ta ei mitte mingest teadwat ja näinut kui üksi se, et Hen üks laud Matsi sängist sönniko wöho lauas wötnut ja se päle sis möllembe wahhel söimoten tulnut.

Et kaibatut Hen Urripaw ei mitte wasto es olle sest jäi

Möistus

Et Hen Urripae tullewe kohtopäwas ette näutaks.

Hiob Moor

Hans Perler

Mart Arro