Jaan Koik kaebas, Tonnis Gröön on üks tükk karjamaad arwada üks wakkama üles künnud sönniku peale pannud, ja rükkid peale külinud aga et tema juba enne pailo küla karjamaad omale üles kunnud on, ei woi ta sega mitte rahu olla, waid palub kohut et se kõnesolew wakkama karjama põldu Grööni kaest ära ja temale prukita saaks moistetud.

Kaebuse peale wastas Tonnis Gröön, se wakkama poldu mis ta üles kunnud on tema Talu jagu, ja ei woi seda ei kellegil teisel pruki anda, Kaebaja woib enesel isi muijalt ka mõni tukk üles künda ning ei ole temal ühtegi se wastu ütlemist, seperast palub ta kohut et Koik saaks oma kaebusega tema wasta rahu mõistetud.

Sepeale wastas Jaan Koik, ta künnaks küll ennesel muijalt mõni tükk maad üles, aga ei ole kuskilt saada sest et Gröön juba puha ära kunnud on.

Kohtumees Jaan Paas seletas, sui on kohtukäijad teda se rieltawa maa tukki juure kutsunud, seda arwu andma kelle pruugitawaks se põllu tükk peab jaema, kas nad aga sekord üks teisega sepeale äraleppinud, et Gröön annab se üleskuntud põllust ½ wakkamaad Jaan Koikil prukita, kellega molemad rahu jaenud, ja rohkem ta ei tea.

Mõistus:

Tõnnis Gröön peab tehtud leppituse põhja peal sest üles küntud maast ½ wakkamaad eestulewa kewwadil Jaan Koikil prukita andma

Se Moistus sai kuulutud,