Weike Lehtro Baron Rosen Herra kaebas kirja läbi kohtu, et 20 Decembril 1879 sai Hapsalu Postkontorist üks raha ramat 78 rublaga Weike Lechtro posti tasku pandud, aga se rahaga ramat ei ole mitte posti taskuga Herra kätte tulnud: Ramatu warras on Martna Kirriko posti mees Karl Sarrapick, ehk Weike Lehtro Mõisa teomees Jaan Lillep, kes sel päwal posti tasku Kirriku jurest käis ära toomas.
Jaan Lillep sai ette kutsutud, ja Jani kääst küssitud, kus se Herra 78 Rubla raha on mis sa posti taskust ärra warrastasid? Aga Jaan wandus wastu et temma kä ei ole. Aga kohus sai enne seda kuula, et Jaan oli Martna Kirriku al Poodis oma wõlga ärra maksnud. Ja kohus küssis Jani kääst missugused rahad sa Poodi antsid. Jaan ütles 2 ühe rublast, ja üks 3e rublane, ja Keskfere Utto Kõrtsus oli ühe rubla peneks wahetand. Selle sõnna jures ta eksis sest nüüd oli jubba 3 ühe rublast, ja enni tal oli 2 ühe rublast olnudki. Ja kohus hakkas militamise kombel küssima, sest et sinnu juttud selgeste tunnistawad et sinno kää se raha on, ütle nüüd illuste kus se rahha on, sinna saad siis kergem läbi. Muido sind wiakse siit Maalt ärra, kus jääwad siis sinno naene ja lapsed. Nende sannade peale jäi Jaan tük aega mõtlema, ja siis wiimaks ütles küllab minno kää se raha on. Ja kohtu kõrwamees Mart Eichbaum läks Janiga seltsis koddo, ja tõid se raha mis weel järrel oli 53 Rubla ärra; aga 25 rubla oli Jaan juba ära pruukind, ja Jaan ütles tema oli seda sure waesuse pärrast teinud, sest temal on 4 pissikest last, ja et sealt posti kottist oli wäga õlpus kätte saada olnud.
Kohus ei wõi ühtigit mõista, jääb surema kohtu selletada. Aga Herra näitas kohtu mehel ja Talitajal, et sealt kotist oli wäga õlpus raha wälja võtta, ja laskis kindlaks tehha.
Weike Lehtro Baron Rosen Herra kaebas kirja läbi kohtu, et 20 Decembril 1879 sai Hapsalu Postkontorist üks raha ramat 78 rublaga Weike Lechtro posti tasku pandud, aga se rahaga ramat ei ole mitte posti taskuga Herra kätte tulnud: Ramatu warras on Martna Kirriko posti mees Karl Sarrapick, ehk Weike Lehtro Mõisa teomees Jaan Lillep, kes sel päwal posti tasku Kirriku jurest käis ära toomas.
Jaan Lillep sai ette kutsutud, ja Jani kääst küssitud, kus se Herra 78 Rubla raha on mis sa posti taskust ärra warrastasid? Aga Jaan wandus wastu et temma kä ei ole. Aga kohus sai enne seda kuula, et Jaan oli Martna Kirriku al Poodis oma wõlga ärra maksnud. Ja kohus küssis Jani kääst missugused rahad sa Poodi antsid. Jaan ütles 2 ühe rublast, ja üks 3e rublane, ja Keskfere Utto Kõrtsus oli ühe rubla peneks wahetand. Selle sõnna jures ta eksis sest nüüd oli jubba 3 ühe rublast, ja enni tal oli 2 ühe rublast olnudki. Ja kohus hakkas militamise kombel küssima, sest et sinnu juttud selgeste tunnistawad et sinno kää se raha on, ütle nüüd illuste kus se rahha on, sinna saad siis kergem läbi. Muido sind wiakse siit Maalt ärra, kus jääwad siis sinno naene ja lapsed. Nende sannade peale jäi Jaan tük aega mõtlema, ja siis wiimaks ütles küllab minno kää se raha on. Ja kohtu kõrwamees Mart Eichbaum läks Janiga seltsis koddo, ja tõid se raha mis weel järrel oli 53 Rubla ärra; aga 25 rubla oli Jaan juba ära pruukind, ja Jaan ütles tema oli seda sure waesuse pärrast teinud, sest temal on 4 pissikest last, ja et sealt posti kottist oli wäga õlpus kätte saada olnud.
Kohus ei wõi ühtigit mõista, jääb surema kohtu selletada. Aga Herra näitas kohtu mehel ja Talitajal, et sealt kotist oli wäga õlpus raha wälja võtta, ja laskis kindlaks tehha.
