II)
Kaebas Juula Wäljari Nabalast, ta läinud Wiliwere weskile, aga et tee tundmata olnud, läinud ta Nõmele teed küsima, astunud tuppa ja waadanud ka üle ukse kambri, aga et inimesi majas põle olnud, pööranud ta õue tagasi; ukse peal tulnud Mari Arnu temale wastu ja juhatanud teed. Tagasi tulles näinud ta Nigula tanawas üht noort meest aja najal seiswat, kes tema käest järele pärinud, kust ta olla ja kus ta käinud, ta annud õieti wastust ja läinud edasi. Kunni Sepa perest mööda minnes tulnud sesamma mees jälle temale järele ja käskinud teda kinni pidada (se olnud Nigula Taawet) tulnud ja istunud ta wankre ääre peale ja ütelnud: Sina oled täna Nõmmel üksi tuas ja kambris käinud, sealt on üks kallis asi, üks suur kohtu wäert asi ära kadunud, et seal mitte keegi muu põle käinud, siis on se sinu käes, anna aga kätte; nõnda usutanud ta teda hulga aega, ilma et ütlend oleks, mis sealt õieti kadunud olla; wiimaks küsinud ta tema raha koti järele, naine annud koti, kus 53 kop. raha sees olnud tema kätte, kui ta seda saanud läbi otsinud, siis lasknud ta teda edasi minna; se asi sündind peale päewa loojat.
Taawet Mitt tuli ette, temal ei olnud midagi wabandust. Ta kuulnud rahwa suust, et Nõmme Mari sõrmus kadunud pidand olema ja et seal muud põlla käinud arwatud seda naist süüaluseks, tema tahtnud neile head teha ja läinud nõnda oma tahtmisel selle naisele järele, tema käest sõrmuse järele pärima, midagi kurja nõuu põle olnud.
Nende oma soowi peale sai se asi järgmiselt seletud: Taawet Mitt maksab Juula Wäljarile 1 rbl., et teda ilma süüta, teel kimbutanud, sest Nõmme Mari sõrmus põle warastud olnud ja üks rbl. walla laeka trahwi, et nii rumal olnud ja ilma kellegi käsuta tee peale teist otsima läinud.
(Makstud.)
II)
Kaebas Juula Wäljari Nabalast, ta läinud Wiliwere weskile, aga et tee tundmata olnud, läinud ta Nõmele teed küsima, astunud tuppa ja waadanud ka üle ukse kambri, aga et inimesi majas põle olnud, pööranud ta õue tagasi; ukse peal tulnud Mari Arnu temale wastu ja juhatanud teed. Tagasi tulles näinud ta Nigula tanawas üht noort meest aja najal seiswat, kes tema käest järele pärinud, kust ta olla ja kus ta käinud, ta annud õieti wastust ja läinud edasi. Kunni Sepa perest mööda minnes tulnud sesamma mees jälle temale järele ja käskinud teda kinni pidada (se olnud Nigula Taawet) tulnud ja istunud ta wankre ääre peale ja ütelnud: Sina oled täna Nõmmel üksi tuas ja kambris käinud, sealt on üks kallis asi, üks suur kohtu wäert asi ära kadunud, et seal mitte keegi muu põle käinud, siis on se sinu käes, anna aga kätte; nõnda usutanud ta teda hulga aega, ilma et ütlend oleks, mis sealt õieti kadunud olla; wiimaks küsinud ta tema raha koti järele, naine annud koti, kus 53 kop. raha sees olnud tema kätte, kui ta seda saanud läbi otsinud, siis lasknud ta teda edasi minna; se asi sündind peale päewa loojat.
Taawet Mitt tuli ette, temal ei olnud midagi wabandust. Ta kuulnud rahwa suust, et Nõmme Mari sõrmus kadunud pidand olema ja et seal muud põlla käinud arwatud seda naist süüaluseks, tema tahtnud neile head teha ja läinud nõnda oma tahtmisel selle naisele järele, tema käest sõrmuse järele pärima, midagi kurja nõuu põle olnud.
Nende oma soowi peale sai se asi järgmiselt seletud: Taawet Mitt maksab Juula Wäljarile 1 rbl., et teda ilma süüta, teel kimbutanud, sest Nõmme Mari sõrmus põle warastud olnud ja üks rbl. walla laeka trahwi, et nii rumal olnud ja ilma kellegi käsuta tee peale teist otsima läinud.
(Makstud.)
