Astus kohtu ette Jaani naine Mari Pohla ja kaebas, tema noppind oma pere karjasmaal mustikaid, kui metsawaht suure käraga tema juure tulnud ja käskinud teda sealt wälja minna, ta öölnud. "Lass ma ikka nopin nõuu täis, siis wiin ma need mõisa," selle peale löönud metsawaht teda wemblaga; ta wõtnud ka männi pulga maast ja pidanud wastu lööma, aga pulk läinud katki ja ta põle lüija saand; metsawaht wõtnud tema rinnust kinni, kiskunud ta jakki katki ja wõtnud pulga tema käest ära.

Metsawaht Jüri Aimer tunnistas, tema leidnud Marit poisiga metsast mustikaid noppimast ja keelanud neid, aga Mari wõtnud männi oksa maast ja löönd teda, ta hakand ta käest kinni ja wõtnud oksa ta käest ära, aga põle mitte teda löönud, ega tema jakki lõhki kiskunud.

Kohus mõistis: Et selle asjal mitte selget tunnistust ei olnud, peawad igaüks nii sammuti rahule jääma.

* Mõistus tehtud ja täidetud.