Sisse kaebas Mõisa sulase Jaan Aalmanni naene Juula, et nende 15ne aastane tüttar Juula olla Maarja päewa aegas Kustas Kuntseli juure teenima läinud selle kaubaga, et Kustas pidi aastase teenistuse eest palka maksma: wiltse ja linase siiliku, jäki, kaks särki, 2 naela willu ja 2 rubla raha. Aga kaks nädalad enne Jõulu tulnud tüttar koju et pidi kiriku minema, et aga tema wanematel heina toomine käsil olnd jäänud ka tema nende käsu peale neile abiks. Esmaspäewa homiku läinud ta jälle oma teenistuse kohta, aga nemad ei olle semale sõnagi lausunud, ta hakanud willu kraasima, aga ei olla lastud, waid kästud aga tuldud teed jälle tagasi minna mis peale ta öölnud, et Esmaspäew enam kiriku ei lasta. Sööma aegas ei olla temale enam süia antud, waid wisatud ta lusika nurka ööldes, et teda ega ta lusikad enam tarwis ei olla. et selle homikune sööma ja töö puudus tema meele kurwaks on teinud, läinud ta oma wanemate juure, kust ema teda jälle tagasi saatnud, aga tagasi minnes olnud endine asi jälle käes et süia ega tööd ei olla antud, mispärast ta sealt hoopis ära tulnud. Aga et teda sealt talwe ära aetakse kus ta sui teeninud on ja palka weel saada on: üks rubl raha, wilne siilik, ja jäk, seepärast palub kohutt seda seletada.

Kustas Kuntsle naene ütleb aga, et nemad teda ära ei olla aianud waid ta olla ise läinud, nemad ei olla ka temale tööd mitte keelanud, waid ta olla ise wastu pannud, sõimama hakanud ja nende õpetust mitte sallinud.

Et selgemad tunnistust kumbgilt poolt ei olnud, mõistis kohus, et Kustas peab temale ta aasta lõpetuseks palga ika täieste wälja maksma, sest et see kõlbmata on kui sui töö aegas inimest tarwitakse, talwe aga kaup katki murtakse ja teenia teenistusest ära saadetakse.