Sisse kaebas Liiwi mõisa kärner Mihkel Nabi et ta poeg (wõeras poeg) Kristjaan Pal, kes Suure Lähtru mõisas talli poisiks oli ja Liiwile sõites kutsari sõidu kindad kätte wõtnud Liiwilt ära sõitmiseks hobusid ette pannes pannud kindad wankre ääre peale, kust naad see pärast, et hobused perud olnud, maha kukkunud ja saksa rutulise toast wälja tulemise pärast pole wõimalik olnud kinnaste järele minna, mis siis senna maha jäänud.

Teise päewa tellinud ta Liiwi kutsarit, kes Lähtrusse tulnud, kinnaste järele kuulata mis aga siiski kaduma olla jäänud ja ta pidanud seeparast kinnaste eest harrale 2 rubla maksma.

3 nädalit peale Mihkli päewa m.a. juhtunud Liiwi kutsar neid kindad oma tallmeistri taskust nagema wälja paistwad ja wõtnud ära Küsimise peale öölnud tallmeister, et ta need maast leidnud ja ei olla kellegile teadnud pakkuda. Et kindad juba kistud olnud ei olla Lähtru härra enam neid wastu wõtnud ega raha tagasi annud.

Tallmeister Johan Rehepapp astus ette ja ütles neid kindad leidnud aga mitte warastanud olewad, ta ei olla teadnud kelle omad need olnud.

Liiwi kutsar Jaan Mölder tunnistab, et ta kinnaste sõrme tallmeistri taskust näinud wälja paistwad ja seepärast neid waatates kohe ära tunnud.

Suud suud wastu waieldes tuli selgeks, et Rehepap küll kinnaste kadumisest oli teadnud aga siiski salajas hoidnud, ja kohus moistis et Rehepap maksab kinnaste eest 2 rub ja 1 rubla walla laeka trtahwi.