Suguvõsauurimine

Digiteeritud arhivaalid

Teatmestu
Kasulikke viiteid Eestis
Linke üle maailma
  1. Siit leiate näpunäiteid, kuidas ise arhiivis oma sugupuud uurida
  2. Millest alustada?
  3. Millises arhiivis leidub andmeid suguvõsa kohta?
  4. Kas saab tasu eest tellida oma sugupuu?
  5. Perekonnanimede panek
  6. Nimede eestistamine
  7. Venemaale väljarändamine
  8. Eesti Vabariigi aja allikad
  9. Katoliku kogudused
  10. Setud
  11. Vanausulised
  12. Juudid
  13. Baltisakslased
Siit leiate näpunäiteid, kuidas ise arhiivis oma sugupuud uurida

Enamikku meist huvitab perekonnalugu. Perekond on üks väheseid stabiilseid kooslusi kiirelt teisenevas maailmas. See on eestlase identiteedi jaoks olulisem kui paljudele suurtele rahvastele — meie ajalugu ei tunne kuningaid ega vürste, kuid teadmine, et meie esivanemad on sajandeid sellel maal oma elu korraldamise eest võidelnud, annab tänapäeval ning ka tulevikus jõudu ja tahet töötada oma maa ja rahva heaks.

Enamik eestlasi saab oma sugupuu tagasi viia 18. sajandi algusesse. Sugupuu koostamine nõuab küll omajagu eelteadmisi ning ettenägemata hulgal kannatust ja aega, kuid — tahtjale ei ole miski raske! Selleks on lihtsalt vaja tunda eestlastest talurahva ajaloo üldjooni, harjuda lugema käsikirjalist saksa- ja venekeelset teksti ning teada ajalooliste terminite tähendust (viimaste puhul leiab abi näiteks Saaga abimaterjalidest ja Perekonnaajaloo foorumist).

Enamik Eesti alasid läks uuele, Gregoriuse kalendrile üle 14. veebruaril 1918 (juba varem olid üle läinud Saksamaa poolt okupeeritud alad: Ruhnu alates 1. maist 1915, Saaremaa alates 16. oktoobrist 1917, Muhu alates 18. oktoobrist 1917, Hiiumaa alates 20. oktoobrist 1917). Seega tuleks arvestada, et arhiiviallikates esinevad kuupäevad enne 1918. a. veebruari on vana ehk Juliuse kalendri järgi (daatumite uude kalendrisse ümberarvestamisel tuleks 19. sajandi kuupäevale liita 12 päeva ja 20. sajandi alguse — alates 1. märtsist 1900  kuupäevale 13 päeva).

Samuti tuleb silmas pidada, et kuni 1930. aastate nimekorralduse seaduste kehtestamiseni võis üsna vabalt varieeruda nimede kirjapilt tulenevalt dokumendi keelest, vanast kirjaviisist, kirjutaja ja nimeomaniku äranägemisest, jms.

Rahvusarhiiv säilitab hinnalist materjali iga perekonnaloo tarbeks. Siit leiab andmeid inimeste sünni, surma ja abiellumise, nende elukohtade ja tegevusalade kohta. Veelgi enam — säilinud on arvukalt isikutoimikuid (näiteks üliõpilas-, kohtu-, represseeritute toimikud), mis aitavad avada killukesi esivanemate argielust ja loomusest.

Iseseisvalt saab perekonnalugu uurida digiteeritud arhivaalide portaalis Saaga. Selleks tuleks end vaid kasutajaks registreerida (tasuta). Kõik Eesti avalikes arhiivides säilitatavad dokumendid ehk arhivaalid on kirjeldatud (nende pealkirjad ja arhiiviviited ehk leidandmed on näha) arhiivi infosüsteemis AISArhivaalidega, mis veel digikujul kättesaadavad ei ole, olete teretulnud tutvuma meie uurimissaalidesse või neist koopiaid tellima.

Millest alustada?

Siit leiate kõige põhilisemad näpunäited selle kohta, kuidas suguvõsauurimist alustada. Internetis leidub mitmesuguseid juhiseid iseseisva perekonnaloo uurimise kohta, nagu näiteks "Millest alustada suguvõsauurimist" Eesti Isikuloo Keskuse kodulehel. Ka võiksite tutvuda erialase kirjandusega (A. Must. Perekonnaloo uurija käsiraamat. Tallinn 2015; A. Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu 2000; V. Vitkin. Suguvõsa uurimine: praktiline käsiraamat. Tallinn 2001 jm). 

Suguvõsauurimise alustamiseks peaksite teadma esivanemate nimesid, sünni- ja surmaaegu ning kohti võimalikult kaugele ajas tagasi. Samuti võivad "otsa kätte juhatada" abiellumise ajad või elukohad. Andmete saamiseks võite küsitleda vanemaid sugulasi, külastada kodukiriku õpetajat (tihti asuvad kirikute juures meetrikaraamatud), vaadata läbi perekonnaarhiivis leiduvad vanad perekonnaseisutunnistused, mälestusteraamatud, märkmed piibli või kalendrite sisekaantel. Täpseid sünni- ja surmadaatumeid leiab sageli kodusurnuaialt. Abiks on ka kalmistute registerKui esivanemad osalesid Esimeses maailmasõjas, võib abi olla andmebaasist "Eestlased Esimeses maailmasõjas".

Millises arhiivis leidub andmeid suguvõsa kohta?

Suur osa eestlaste perekonnaloo enam kasutatavaid allikaid on juba digiteeritud kujul kättesaadavad internetis Saagas. Andmete leidmisel on abiks nimeregister ja teised andmebaasid, mis on koondatud arhiivi virtuaalse uurimissaali VAU avalehele.

Infot selle kohta, milliseid dokumente üldse rahvusarhiivis säilitatakse, näeb arhiivi infosüsteemis AIS, kuhu on jõutud sisestada juba kõikide arhivaalide ehk säilikute andmed (pealkirjad ja viited ehk leidandmed) ning kus võib erinevate otsisõnadega ja nimekujudega otsinguid teha (olenevalt ajastust eesti, saksa ja vene keeles ning varieeruda võivate sõnaosade asemel tasub kasutada tärne). Kui otsingutulemuses arhivaali sinisel pealkirjal klikata, näeb avaneval leheküljel, millisesse arhiivifondi see kuulub, st millise omaaegse asutuse või organisatsiooni tegevuse käigus antud dokument tekkinud on, ning kus seda praegu säilitatakse. Kui arhivaal on juba digiteeritud, näeb samas linki "Vaata dokumenti". Kui seda linki ei paista, siis ei ole antud säilik veel digiteeritud ning sellega saab tutvuda originaalkujul vastavas uurimissaalis (tasuta)  AISi kirjes on ka otselink "Telli". Samuti on olemas koopiate tellimise ja kauglaenutusteenuse võimalus.

Ka paljude kirikute juures on kohapeal kirikuraamatuid, kus on enamasti andmed alates 1920.—1930. aastatest kogudusse kuulunud inimeste kohta. Neidki digiteeritakse järjest ja tehakse Saaga kaudu kättesaadavaks. 

1926.—1949. aastani koostatud perekirjad ja muud perekonnaseisudokumendid alates 01.07.1926, mil Eesti Vabariigis jõustus seadus, millega kirik lahutati riigist ja tegevust alustasid ilmalikud perekonnaseisuametnikud (kuni selleajani toimus Eesti alal sündide, abielude, surmade registreerimine ainult kiriklikult), asuvad reeglina maakonnakeskuste omavalitsuste juures (vt kontakte siin), osade valdade omad ka Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna arhiivis ning Tallinna linna perekirjad Tallinna Linnaarhiivis

Tallinna koguduste kirikuraamatuid säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis, enamus neist on juba digiteerituna Saagas. Samuti säilitatakse seal Harjumaa vallavalitsuste dokumente (ka Saagas) jm.

Originaalide kasutamine

Arhiivi üks põhiülesandeid on originaalide säilitamine. Seetõttu on lugejatele arhivaalide laenutamine lubatud ainult siis, kui need pole saagastatud, st kättesaadavad digiteerituna internetis Saaga kaudu. Nii tagatakse arhivaalide võimalikult pikaajaline säilimine. Arhivaale saab laenutada ainult arhiivi uurimissaali, nende väljaviimine uurimissaalist ei ole lubatud.
Kas saab tasu eest tellida oma sugupuu?

Kuna sugupuu koostamine eeldab suuremahulist uurimistööd, siis pole rahvusarhiivil võimalik sellist teenust pakkuda. Eesti Genealoogia Seltsi andmetel pakub suguvõsauurimise teenust Eesti Isikuloo Keskus. Head nõu saab ka Perekonnaajaloo foorumis.

Küll koostab rahvusarhiiv õiguste tõendamiseks arhiiviteatisi ja vastab infopäringutele (vt lähemalt).

Perekonnanimede panek

Meil kõigil on  o m a  nimi. See on kui visiitkaart, mis saadab meid läbi elu. Nimi on oletatavasti sama vana kui keel, kuna kõnelise suhtlemise teke võimaldas hõlpsasti võtta kasutusele nime kui keelelise koodi, et soodustada sotsiaalset läbikäimist. Kirjasõna ja asjaajamise tekkimise järel on nimi olnud vältimatu isikute identifitseerimise vahend. Tänapäeval peetakse üsna iseenesestmõistetavaks, et inimese nimi koosneb eesnimest (–nimedest) ja perekonnanimest. Ent see pole alati nii olnud. Kuidas on kujunenud eestlase nimi? Millist teavet leidub nimede kohta arhiiviallikates?

Perekonnanimede-eelne aeg

Isikunimesid leidub peaaegu igas arhiividokumendis. Enne 19. sajandi II veerandit oli perekonnanimi kõrgemast seisusest isikutel (aadel, vaimulikud) ning vähestel erinevate teenete eest vabakslastud talupoegadel. Enamik eestlasi omas vaid eesnime ja lisanime.

Suurem osa eesnimedest ehk ristinimedest olid piibli– ja pühakute nimedest tuletatud nimed, st nende kohapealsed mugandused (Katarina on Kadri, Johannes on Jaan), kuna ristiusueelsed põlisnimed olid juba välja tõrjutud. Alles nimede eestistamise kampaania käigus 20. sajandi alguses omandasid suure osakaalu mitmesugused uued tuletatud nimed. Küllap on iga suguvõsauurija seisnud silmitsi hoomamatu Jaanide–Jüride või Liisude–Maride virvarriga, mille põhjustas lemmiknimede kasutamine ühes ja samas peres põlvkondade vältel. Seetõttu tuleks olla allikatest nopitud andmete töötlemisel ettevaatlik ning kahtluse korral kasutada isiku samasuse tõendamiseks teisi teadaolevaid andmeid (isanimi, sünnikoht ja –aeg vm). Oli nimesid, mis olid levinud üle terve maa, samal ajal kui mõnda kasutati vaid paikkonniti (nt Ingel saartel ja Lääne–Eestis, Hip Hargla ja Karula kihelkonnas).

Eesti alal tekkisid lisanimed ilmselt enne võõrvallutajate sissetungi, 16. sajandil olid need juba üsna püsivad. 17.—18. sajandil oli eesti talupoegade nimesüsteem üldjoontes järgmine: nimi koosnes lisanimest ning selle järele kirjutatud ristinimest. Lisanimi võis kujuneda talunimest (Rabasaare Jaak), elukutsenimetusest (Nahkuri Mats), hüüdnimest (Venelase Jaak) või isanimest (Mardijaagu Hans). Kirikukirjades on nimed mõnikord kirjas veelgi üksikasjalikumalt: lisanimele järgneb vanaisa, isa ja isiku enda ristnimi. Näiteks nimes Ruga Hanso Jaani Peeter oli Ruga talunimi, mis oli ühtlasi selle kandjale lisanimeks, Hans oli nimekandja vanaisa, Jaan aga isa. Teisi perekonnaliikmeid nimetati perepea järgi. Kui ülalnimetatud isikul oli poeg Andres, nimetati teda kirikukirjades Ruga Peetri poeg Andres. Pärast meheleminekut omandas naine mehe nime: Ruga Jaani tütar Liso oli nüüd Allika Mihkli Juhani naine Liso, pärast mehe surma aga Allika Juhani lesk Liso. Osa isikunimesid sulas ajapikku lisanimeks, olles ühtlasi talunimeks (Jaani Jaagu Antsu poeg Mihkel on Jaaniku Antsu Mihkel). Olukorra teeb keerulisemaks see, et osa peresid omas pidevalt kaht paralleelset lisanime, näiteks Makkari talus elav ja kupja ametit pidav mees oli samaaegselt Kubja Tomas ja Makkari Tomas. Lisanimi ei olnud inimesele ametlikult kinnistatud, vaid oli pigem nagu tema aadress. Nii võis mees nimega Hanso Jaani sulane Toomas olla mõnes hilisemas sissekandes juba Jürihanso Jaani sulane Toomas. Just lahtise rahva, s.o sulaste ja vabadike lisanimed võisid väga muutuvad olla. Tähelepanekud näitavad, et üldisest foonist selgepiiriliselt eristuvad lisanimed olid üsna püsivad, patronüümse päritoluga nimed aga pigem ajutised. Talupoegade ja linlaste lisanimede struktuur oli mõneti erinev. Linnatraditsioonis kirjutati ristinimi reeglina lisanime ette (Jaan Kott). Talupojatraditsioonis asus ristinimi seevastu lisanime järel (Koti Jaan).

Perekonnanimede panek

19. sajandi alguses oli perekonnanimi (ka prii– või liignimi) vaid väikesel osal eestlastest. Massiline perekonnanimede panek langes pärisorjuse kaotamise perioodi. Samal ajal oli riigialamatele perekonnanimede andmine aktuaalne kogu saksa kultuuriruumis.

Üldine nimepanek algas Liivimaal, kus see oli sätestatud 1819. aasta talurahvaseaduses, mille kohaselt pidid juba 1. augustiks 1826 olema valmis kõik hingeraamatud, kus meeste- ja naisterahvad koos oma perekonnanimedega kirjas oleksid. Põhja–Eestis seevastu talurahvaseadus (1816) nimepanekut ei käsitlenud, see viidi läbi aastatel 1830—1835 ilmselt  Liivimaa kogemusest lähtudes. Erinevus oli selles, et kui Liivimaal anti nimed kihelkonniti, siis Eestimaal ühe mõisa piires korraga.

Nimepaneku esmane allikas Liivimaal on 1826. aasta vaherevisjon (säilitatakse Liivimaa kubermangu revisjonilehtede kollektsioonis, EAA.1865) ning Eestimaal 1835. aasta perekonnanimede panemise raamat (Eestimaa kubermangu revisjonilehtede kollektsioonis, EAA.1864). Kõik need on digiteerituna kättesaadavad Saagas. Üksikuid nimepanekuprotokolle võib leiduda ka teistes arhiivifondides (nt koguduste, vallavalitsuste, linnade magistraatide fondides). Paraku ei ole kõik perekonnanimede panemise raamatud säilinud. Seda, kas ühe või teise mõisa kohta on need olemas, saab kontrollida hingerevisjonide registrist. Vähem tuntud allikad on 1820. aastate esimesel poolel koostatud ja kihelkonnakohtute fondides leiduvad nimekirjad vabastatud talupoegade kohta, kus on märgitud lisaks talunimele kõik priiks saanud talupojad koos perekonnanimedega. Tõsi, nimeraamatuid koostati vaid Liivimaal.

Peamiselt 1826. aasta vaherevisjoni ja 1835. aasta perekonnanimede loetelu andmetele tuginedes on prof. Aadu Must ühes töörühmaga koostanud andmebaasi Onomastika ehk Eesti perekonnanimede algkodude andmebaasi. Vastuses kuvatakse vald ja kihelkond, kus nimi pandi.

Alates 1826./1835. aastast on eestlased ka teistes arhiiviallikates kirjas koos perekonnanimega. NB! Siin ja edaspidi esitatud allikanäiteid saab lugeda ja vaadata pildil klikates.

Tartu rahulepingu (1920) alusel Eesti külge liidetud Petseri maakonnas ja Narvatagustes valdades sai enamik elanikkonnast perekonnanime alles 1921. aasta kevadel Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud seaduse alusel (vt Riigi Teataja 1921 nr 26 ja 58). Ühtlasi eestistati paljud venepärased ees– ja perekonnanimed (nt Ivanist sai Ivo, Feodorovist Kägu). Seni oli perekonnanimi vaid väiksel osal selle piirkonna elanikest, ülejäänuid identifitseeriti kirikuraamatutes ja muudes asjaajamisdokumentides ees- ja isanime ning elukoha järgi.

Petserimaa ja Narvataguste maade elanike perekonnanimede komisjonide fondis (EAA.5433) säilitatakse 1921.—1923. aastal koostatud perekonnanimede panemise protokolliraamatuid ning peamiselt aastatel 1950—1951 protokollide paremaks kasutamiseks loodud perekonnanimekartoteegi kaarte.

Rõuge talupoegade allkirjad 1886. aasta jaanipäeval Rõuge mõisnikule saadetud protestikirjas tulevase pastori määramise küsimuses, EAA.1400.1.170

Nimepanemise protokollid on koostatud linnade, valdade ja külade kaupa ning nendes on kirjas nime saanud 18-aastased ja vanemad isikud (uus nimi läks automaatselt üle ka abikaasale ja alla 18–aastastele lastele). Kartoteegikaartidel on perekonnanimed tähestikulises järjekorras ja vastavale kaardile on perekonnanime juurde märgitud linn või vald, kus perekonnanimi pandi, samuti perekonnanime panemise protokolli number. Needki allikad on kõik Saagas kättesaadavad.

Petseri vallas Melso külas 1921. aastal pandud perekonnanimi Saarõoss nimepanemise protokollis ja 1950. aastatel koostatud kartoteegikaardil,
EAA.5433.1.7, l. 113; EAA.5433.1.37, l. 49

Oluline on rõhutada, et nimede kirjaviis võis varasemates allikates kuni õigekirja normeerimiseni Eesti vabariigi ajal suuresti varieeruda. Nii võidi perekonnanimi Sikk erinevates allikates kirjutada kujul Sikk, Sick, Siek või Sik. Segadust nimede vallas tekitas ka õigeusku minek või, vastupidi, luteri usku tagasitulek ja sellega kaasnenud (re)transkribeerimine: Leenast sai Jelisaveta, liignimi Ketle teisenes mõnekümne aasta jooksul Kiidli´ks. Samuti võis nimi muutuda inimese asetumisel ühest seisusest teise (Jaan Rätsepast sai pärast kooli lõpetamist linnas Johannes Schneider). Seetõttu tuleks arhiivi infosüsteemis AIS, nimeregistris või teistes otsiabivahendites päringut tehes kindlasti katsetada märksõnana erinevaid nimekujusid. Ka võib vastuseid juurde anda nime otsimine kirillitsas.

Kirjanik August Kitzbergi perekonnanimi on 1856. aasta sünnimeetrikas kujul
Kits. 20. sajandi alguse personaalraamatus on see teisenenud Kitzbergiks.
EAA.1275.1.124, l. 6; EAA.1254.1.231, l. 31p

Tänuväärne otsiabivahend on nimeregister, kus on indekseeritud peamiselt luteri koguduste personaalraamatutes leiduvad perekonnanimed. Juba on lisatud nimesid ka õigeusu koguduste kirikukirjadest. Tulevikus peakski andmebaas kujunema üldiseks nimeregistriks, mille kaudu leiaks hõlpsasti uuritava perekonna andmeteni nii kirikuraamatutes (sõltumata konfessioonist) kui teistes populaarsetes allikates.

Nimede muutmine

Kuni 1880. aastateni oli nimede muutmise reeglistik üsna ebaselge ning selle ametlik vormistamine küllaltki keeruline ja kulukas ettevõtmine. Kui protsess siiski käima lükati, vormistati nimemuutused kihelkonnakohtus ning aktid selle kohta saadeti kubermanguvalitsusse. Nendest fondidest maksab nimemuutuste kohta andmeid otsida. 1891. aastast alates oli nimede muutmine keisri pädevuses ja igasugune kohalik isetegevus lõpetati. Siiski näitavad allikad, et mõnikord lihtsalt muudeti nimi vallakirjades ja nii jäigi.

Kirjandus:

  • Eesti ajalugu, V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu 2010, lk 73–74.
  • Kalle Lõuna. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920−1940. Tallinn 2003, lk 66–67.
  • Marju Malmberg-Forssell. 15 000 uut sugunime (1921) ja uute perekonnanimede omaksvõtt. Bakalaureusetöö. Juhendaja Annika Hussar. Tallinn: TPÜ 2002.
  • Aadu Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu 2000, lk 39–99.
  • Mare Selli. Perekonnanimede panekust Eestis 1822–1835. Diplomitöö. Juhendaja prof Sulev Vahtre. Tartu 1968 (käsikiri TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi raamatukogus).

Nimede eestistamine

Eesti vabariigi ajal tõusis päevakorda nimede eestistamise küsimus, kuna paljud 19. sajandi teisel veerandil antud nimed olid võõrapärased. Esimesel aastakümnel vormistati nimemuutusi üsna kasinalt. 1934. aastal aktualiseerus eesti nimede probleem seoses eestlastele perekonnanimede andmise 100. juubeliaastapäevaga. Soodsama pinnase lõi ka 1934. aasta märtsipööre, mille järel hakati valitsuses kõiki rahvuslikult tähtsaid küsimusi ka riiklikult tähtsatena käsitama. 13. juunil 1934 riigivanema kinnistuse saanud "Nimekorralduse seadus" vabastas võõrkeelsete ees- ja perekonnanimede muutmise järgnevaks kaheks aastaks igasugustest maksudest. Uuendusena loodi siseministeeriumis perekonnanimede kaitseregister, kuhu võisid oma nime lasta kanda need, kes olid oma nime eestistanud pärast 17. detsembrit 1919. Kaitseregistrisse kantud nime võis edaspidi anda vaid nimeomaniku sugulastele.

22. oktoobril 1934 kinnitatud "Perekonnanimede korraldamise seadusega" loodi võimalus delegeerida nimede muutmine kohalikele perekonnaseisuametnikele ning 1. jaanuarist 1935 hakkaski kehtima nimede eestistamise lihtsustatud kord. Nime valikule olid seatud mitmed piirangud: ei tohtinud võtta tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime; kaitstud nime; perekonnanime, millel on halb või labane tähendus, halb kõla, või mis on liiga laialt tarvitusel; võõrkeelset perekonnanime, kui sooviavaldaja on ise eesti rahvusest või kui tal on eestikujuline perekonnanimi. Hiljem lisandus veel üks piirang: uueks nimeks ei saanud võtta sellist,  mis ei vasta eesti õigekeelsuse eeskirjadele.

Rahvast kutsuti ajakirjanduse vahendusel üles oma nimesid eestistama. Kampaania keskne eesmärk oli saksapäraste nimede väljavahetamine. Selle kõrval eestistati ka paljud venepärased (Smirnov), halvakõlalised (Loll), humoorikad (Koll) ja loomanimed (Oinas), samuti eesnimed (Erichist sai Juhan). Üldse muutis 1930. aastate keskpaiku oma nime ligi 210 000 inimest.

Ajavahemikus 1920—1940 vormistatud nimemuutmise aktid asuvad Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna arhiivis (Pikk 61, 15065 Tallinn; info@siseministeerium.ee). Nimede muutmise sooviavaldused ilmusid Riigi Teataja Lisas (märgiti ära sooviavaldaja(te) elukoht ja nimed, perekonnapea puhul ka sünniaeg ja –koht) ning pärast ühe–kahe kuu möödumist, kui protsesse ei järgnenud, ka nimemuutuste otsused. Riigi Teataja Lisadega saab tutvuda Rahvusarhiivi Tartu ja Tallinna uurimissaalis, samuti on need väljaanded olemas suuremates raamatukogudes.

Nimede eestistamist kajastab Onomastika andmebaas. Otsingut saab teha nii algse nime kui muutmise käigus antud nime järgi. Vastuses kuvatakse mõlemad nimekujud ning andmed aja ja koha kohta.

Venemaale väljarändamine

Perekonnaloo uurimine muutub keerulisemaks selle haru juures, mille liikmed 19. sajandi teisel poolel või 20. sajandi alguses kirikuraamatutest ja vallaelanike nimekirjadest kaovad, ja kelle kohta perepärimus ütleb, et nad on impeeriumi teistesse kubermangudesse elama asunud. Millal, kuhu, kes täpselt ja mis põhjustel välja rännati, on küsimused, millele vastust otsitakse. Siinsete juurte vastu tunnevad sageli huvi ka Venemaale rännanute järeltulijad, kes on 20. sajandi teisel poolel Eestisse naasnud. Sellisel juhul tahetakse teada, kes need esivanemad siin olid, kust ja millal on välja rännatud. 

Eestlaste rändeareaal oli lai — rännati nii etnilise ala vahetusse naabrusse kui osaleti ka impeeriumi äärealade (Krimm, Kaukaasia, Siber, Kaug–Ida) koloniseerimises. 1917. aastal Vene impeeriumis väljaspool etnilist asuala  elanud umbes 200 000 eestlasest oli suurem osa rännanud välja maad saama. Maa saamiseks kas osteti eramaad naaberkubermangudes või asuti riikliku asundamispoliitika raames asundatavale riigimaale. Kodukubermangust lahkuti ka selleks, et minna suurematesse linnadesse vabrikutööliseks või koduteenijaks, aga ka õppima. Viimasel juhul jäädi pärast hariduse omandamist tihti võõrsile ametisse.  

Agraarses väljarändeliikumises on võimalik eristada kolme põhiperioodi: 1) varane stiihiline lähiränne Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regiooni 19. sajandi keskpaigani; 2) massiline väljaränne aastatel 1855—1905 (Krimm, Kaukaasia, Siber, Kaug–Ida); 3) Vene peaministri Pjotr Stolõpini organiseeritud ning varasemaga võrreldes lihtsustatud ja väga suure ulatuse võtnud väljarändamine (Siber, Vologda).



Sangaste talupoja Jaan Andersoni kiri Laatre õigeusu preestrile Zolotaja Niva asundusest,  EAA.296.8.688, l. 31.
Alljärgnevalt on antud ülevaade erinevate institutsioonide tegevuse käigus tekkinud dokumentidest, kust leiab andmeid väljarändamiseks luba taotlenute ja väljarännanute kohta. Allikad on enamasti venekeelsed, enne 1880. aastate keskpaiga venestamist ka saksakeelsed, leiab ka üksikuid eestikeelseid palve– ja muid kirju.

Märkuse perekonna väljarändamise kohta võib leida personaalraamatu märkuste lahtrist. Kui pastor on teinud sissekande väljastatud kirikutähe alusel, on ära märgitud ka sihtkoht ja kirikutähe väljastamise aeg. Näiteks Väike–Rõngu personaalraamatus on märge kirikutähe kohta, mille Hans Trööp perega sai 9. oktoobril 1910 esitamiseks Barnaul–Tomski koguduse pastorile, vt dokumenti Saagas. Sageli ei võtnud väljarändajad kirikutähte siinselt pastorilt isegi siis, kui teises kubermangus oli elatud juba aastaid. Sellisel juhul võib personaalraamatust leida ebamäärasema märkuse, nt Siberisse läinud, vt dokumenti Saagas. Leidub ka märkusi pagemise kohta. Näiteks Karula personaalraamatus (1837—1890) on Illis Kochi kohta kirjas, et ta on 1852. aastal Venemaale pagenud, kuna inimesi pandi tõotatud maale kirja (nach Russland geflüchtet 1852 wegen der Anschreibung der Leute ins gelobte Land), vt dokumenti Saagas.

Märkusi väljarändamise kohta leiab ka vallaelanike nimekirjadest. Näiteks Vasta valla perekonnakirjas (1885—1912) on Nigulas Õuna pere juures märkus, et 1895. aasta jaanuarist on ta ümber kirjutatud Peterburi kubermangu Oudova maakonna Uzminski valla talupojaks, vastav dokument on Saagas. Vallakirjutaja tugines neid sissekandeid tehes kroonupalati korraldusele talupoegade ümberkirjutamise kohta.

Andmeid kroonupalati kaudu uude elukohta ümberkirjutamise kohta võib ootamatult leida ka hingeloendite juurde kuuluvatest ümberarvestuslehtedest. Kui harilikult peeti ümberarvestuslehti ainult sama kubermangu piires liikumise kohta, siis näiteks Orava vald Võrumaal on üks erandeid, kust leiab ka teistesse kubermangudesse ümberkirjutatud pered, vt dokumenti Saagas. Selliseid erandeid on veel.

Mõnevõrra keerulisem on ümberkirjutamise kohta andmeid leida kubermangu kroonupalatite arhiivifondidest. Eestimaa kroonupalati II osakonna I laua toimikute allsarjast leiab läbisegi toimikud kubermangusisese ja teistesse kubermangudesse ümberkirjutamise kohta. Sageli sisaldavad pealkirjad ka nimesid. Näiteks on toimik aastatel 1911—1916 toimunud kirjavahetusest 12 Eestimaa kubermangu pere Tomski kubermangu Vasjugani asundusse ümberkirjutamise kohta (EAA.178.1.13286). Tõenäoliselt on mahukamad toimikud nende kohta, kelle ümberkirjutamisega tuli ette probleeme.



Harjumaa eramõisate talupoegade hulgast 1886. aastal ümberkirjutatud, EAA.178.1.11314, l. 65
Teise kubermangu ümberkirjutamine tähendas ühtlasi maksukogukonna ehk oklaadi vahetust. Seetõttu leiab andmeid ümberkirjutatute kohta kroonupalatites peetud oklaadi ümberarvestusraamatutes, kus on fikseeritud liikumine ühest oklaadist teise. Oklaadivahetuseks loeti ka teise kubermangu samasse maksukogukonda ümberkirjutamine. Alamkategooriate (pastoraadi talupojad, linnatalupojad, kroonutalupojad, eratalupojad) kaupa on talupoegade maksukategooriast väljaarvatute kohta raamatusse kantud mõis, meessoost pereliikmed, aga enamasti ka naised ja lapsed. Koht, kuhu lahkunud ümberkirjutati on kirjas vähemalt kubermangu tasandil, linnadesse läinute puhul linna tasandil, mõnikord on ära mainitud ka asundus, kuhu mindi. Eestimaa kubermangu kohta on aastapõhised oklaadiraamatud olemas ajavahemikust 1835—1901. AISist on need leitavad pealkirjaga Книга об изменениях в окладах. Liivimaa kroonupalati põhiosa ja ka oklaadiraamatud asuvad Riias Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (fond 77).

Uude elukohta ümberkirjutamise andmeid otsides tuleb silmas pidada, et perekond võis aastaid elada võõrsil ja makse koduvalda maksta ning ümberkirjutuse aeg on palju hilisem kui elukoha vahetamise aeg.

Kasulikud võivad olla ka passiregistrid, kus on mõnikord kirjas uue elukoha postiaadress, kuhu pikenduspass järele saadeti. 1863. aasta passiseaduse alusel anti vähemalt 21–aastasele isikule vallapass tähtajaga 3 kuud kuni 3 aastat. Vallapassiga võis minna kõigi kolme Balti kubermangu linnadesse või küladesse, aga samuti naaberkubermangudesse kuni 30 versta kaugusele Balti kubermangude piirist. Kaugemale Venemaale rännata soovijad pidid vahetama vallapassi kreisirenteis plakatpassi vastu. See anti sama pikaks tähtajaks kui äraantud vallapass. Vaadata tasub eelkõige vallavalitsuste fondides olevaid vallapasside väljastamise registreid. Maakonnarenteide fondides asuvad plakatpasside registrid on enamasti ainult passimaksu tasumiseregistrid, kust peale passisaanu nime midagi teada ei saa. Tähtaja möödumisel tuli pass pikendada — seetõttu sisaldavadki passiregistrid uue elukoha andmeid. On oluline ära märkida, et ka paljud asundamispiirkondadesse rännanud ei saanud seal maad kohe. Juhtus sageli, et mindi linna või mõnda tallu teenistusse. Sellisel juhul tihti passi ei pikendatud. Siberi avarustes oli seda ka raske kontrollida.

Raudtee tõi 1890. aastatel kaasa liikumise hoogustumise. Suurenes ka väljarändamine, sest nüüd oli võimalik suhteliselt vähese kulu ja vaevaga ka Siberisse rännata. Põhiline riiklikult asundatav maa just Siberis asuski. Allikates kajastub kirjeldatu varasemast suuremagi killustatusena. Oluline muutus asjaajamises oli see, et 1889. aastast hakkasid talurahvaasjade komissarid väljastama maakuulaja– ja väljarändajatunnistusi. Väljarändajatunnistus oli sisuliselt isikutunnistus, selle saanu ei pidanud enam vallavalitsusest vabastustunnistust taotlema, sest väljarändajatunnistuse saamiseks pidi tõendama samuti kõikide kohustustuste täitmist senise kogukonna ees. Talurahvaasjade komissari ülesanded eeldasid pidevat suhtlemist alla– (vallavalitsused) ja ülespoole (kubermangu talurahvaasjade komisjon).


Alatskivi vallavalitsuse aruanne talurahvaasjade komissarile Savimetsa külast 1900. aastal väljarändamisluba taotlenute vara ja pere struktuuri kohta koos komissari hinnanguga väljarändamise vajaduse kohta.

EAA.366.1.964, l. 195p—196

Arhiivifondides leiduv kirjavahetus sisaldab kindlaksmääratud struktuuriga vallavalitsuste aruandeid väljarändamist taotleva pere struktuuri ja vara kohta (perioodist 1895—1904, mil tuli väljarändamiseks luba taotleda), kubermangu talurahvaasjade komisjoni teadaandeid otsuste kohta, allkirjalehti talupoegadele otsustest teatamise kohta, edastamiseks koostatud aruandeid maakuulajatunnistuste ja väljarändajatunnistuste väljastamise ning omavoliliselt ümberasunute kohta, palveid maakuulajatunnistuste ja ümberasumislubade saamiseks, maakuulamise käigus maad leidnute tagastatud maakuulajatunnistusi. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et aruanded koostati kõigi leibkondade kohta, kes väljarändamise palvekirja olid sisse andnud, mitte ainult nende kohta, kes välja olid rännanud. Kui esivanemad olid pärit aktiivsest väljarändamisliikumise piirkonnast, ehkki välja ei rännanud, tasub samuti neid materjale vaadata, kuna detailsed talupoegade varaüleskirjutused 19. sajandi teisest poolest on võrdlemisi haruldased.

Emotsionaalselt huvitav on teadmine, et kui maakuulajatunnistus on siin arhiivis, on see omal ajal talumehe taskus Siberis ära käinud. Just maakuulajatunnistusele märkis asundamispiirkonna ametnik üles maasaamise ja see oli talurahvaasjade komissarile aluseks väljarändajatunnistuse väljastamisel.

1908. aastast võeti kasutusele kahest osast koosnevad väljarändajatunnistused — roosad Siberisse ja rohelised Euroopa Venemaale Vologda kubermangu asujatele. Tunnistuse kätteandmisel jäi konts, mis sisaldas samu andmeid kui tunnistus (väljarändaja ja tema perekonna isikuandmed, sihtkoht, väljarändamise aeg) talurahvaasjade komissari arhiivi.



Nelja väljarändajate peret esindanud Jaan Valteri maakuulajatunnistus.
Maa saadi Tobolski kubermangus Panovi vallas (märge pöördel).
EAA.371.1.1549, l. 175—175p


Kuigatsi valla talupojale
Toomas Lautile 7. mail 1910
Tobolski kubermangu Tara
maakonda Estonia (Eesti)
asundusse minekuks antud
väljarändajatunnistuse konts.
EAA.367.1.2273

Suur hulk talurahvaasjade komissaride materjale on 1949. ja 1950. aastal kahjuks makuleeritud.

Isikuloolised andmed on detailsemad talurahvaasjade komissaride fondides, kuid väljarändamise kohta leidub kirjavahetust ka Eestimaa kubermangu talurahvaasjade komisjoni (EAA.40) ja Liivimaa talurahvaasjade komisjoni (EAA.302) fondis. Suurem osa Liivimaa komisjoni arhiivist asub Läti Riiklikus Ajalooarhiivis Riias (fond 13).

Põhjalikumalt on andmeid kogutud suuremate väljarändamispuhangute kohta. Silla– ja adrakohtunike ja alates 1890. aastatest politseivalitsuste fondidest leiab uurimistoimikuid nende kohta, keda kahtlustati väljarändamisele agiteerimises. Sellised materjalid sisaldavad ka nimekirju, keda agiteeriti ja keda üle kuulati, teinekord ka hulga huvitavaid paikkondlikke detaile.

1863. aasta passiseadusele eelnenud väljarändamisliikumist põhjalikult uurinud Artur Vassara andmetel on kubermangust lahkuda soovijate nimekirjad olemas Eestimaa kuberneri kantselei fondis (EAA.29) aastatest 1860—1864. Lõuna–Eestist on aga sarnaseid nimekirju mõne üksiku valla kohta. Seesuguseid nimekirju sisaldavaid toimikuid on kuni 1890. aastate keskpaigani, mil väljarändamise piiratus vähenes märkimisväärselt. Lisaks siinse liikumise jälgimisele sisaldavad toimikud ka kirjavahetust teiste kubermanguvalitsustega talupoegade ühest kogukonnast teise kirjutamiseks. Sageli oli kirjavahetuse algatajaks sihtkoha kuberner, kes saatis Eestimaa või Liivimaa kubermanguvalitsusele nimekirja seal maad taotlevatest talupoegadest. Enne kroonupalatile ümberkirjutamiseks korralduse tegemist on kubermanguvalitsuse kantselei kihelkonnakohtute kaudu andmeid kogunud. Toimikud asuvad erinevate sarjade all laiali, seetõttu on kõige otstarbekam proovida AISis vastava fondi piires erinevaid otsisõnu — перечисление, переселение, Auswanderung ja nende osi tärnidega, nt пересел*. Proovida tasub ka sihtkohti — Крым, Кавказ, Сибирь; isegi veel täpsemalt — Томск, Ставропол jne.

Venekeelne tõlge Väike-Maarja kihelkonnakohtuniku O. v. Harpe poolt 12. septembril 1885. aastal koostatud Kaukaasiasse rännata soovivate talupoegade nimekirjast.
EAA.29.2.1971, l. 85p—86

Samasuguseid päringuid tasub teha ka Eestimaa kubermanguvalitsuse (EAA.30), Liivimaa kubermanguvalitsuse (EAA.297) ja Liivimaa kuberneri kantselei (EAA.296) fondi piires.

Kuna kubermanguvalitsus kogus kuni 1889. aastani, mil kihelkonnakohtud likvideeriti, andmeid kihelkonnakohtute kaudu, leidub nimekirju ja kirjavahetust ka kihelkonnakohtute fondides. Kuna aruanded on edasi saadetud ka kubermanguvalitsusse ja on seal kompaktsemal kujul, tasub kihelkonnakohtute fonde vaadata eelkõige Liivimaa puhul, kuna suur osa kubermanguvalitsuse fondist asub Riias. Liivimaa kihelkonnakohtute fondid on ka märksa paremini säilinud. Toimikud leiab allsarja "Aktid elanikkonna liikumise ja passide kohta" alt (nt Akte betreffend Auswanderung der Bauern aastatest 1885—1889, EAA.876.1.63). Kihelkonnakohtu poole pöördusid ka talupojad ise.

1850. ja 1860. aastate väljarändamisliikumise kohta leiab toimikuid Liivi–, Eesti– ja Kuramaa talurahvaasjade osakonna arhiivifondist (EAA.2054.1.1550—1555, 2200, 2684). Toimikud sisaldavad kirjavahetuse hulgas ka nimekirju. Lisaks on fondis toimikuid talupoegade teistesse kubermangudesse ümberkirjutamise kohta alates 1830. aastatest. Neid tuleks AISist otsida märksõnaga Umschreibung.

Väljarändamisest oli palju juttu tolleaegses ajakirjanduses. Toodi konkreetseid näiteid ja räägiti erinevate asunduste käekäigust. Suur osa 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse ajalehtedest on Rahvusraamatukogu, Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu ja Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu ühisprojekti raames digitud ja neid saab sirvida Digiteeritud eesti ajalehtede portaalis. Ajalehtedes aitab orienteeruda Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonnas koostatavad analüütilise retrospektiivse bibliograafia kartoteegid (vt ka andmebaasi BIBIS) Lähemalt saab neist lugeda Kirjandusmuuseumi kodulehelt ja kasutada kohapeal. 

Tartu ülikooli arhiivinduse õppetool on alates 2000. aastast viinud läbi mitu arhiiviekspeditsiooni Siberi ja Kaug–Ida arhiividesse. Eestiainelist materjali on kopeeritud Tomski, Krasnojarski, Irkutski ja Vladivostoki arhiividest, muuhulgas on tehtud digipilte Kaug–Ida, Krasnojarski ja Irkutski meetrikaraamatutest. Digitaalsed koopiad on üle antud Rahvusarhiivi ja need leiab Saaga portaali Estica rubriigist. Üleandja soovil ning vastavalt kokkuleppele Vene arhiividega pole koopiad kättesaadavad avalikus veebis. Digifailidega on võimalik tutvuda Tartu ja Tallinna uurimissaalis. Väljaspool arhiivi saab lugeda ekspeditsioonide aruandeid, mis kirjeldavad ka kopeeritud allikaid.

Lisaks Saaga Estica rubriigile leiab arhiiviviiteid väljarändajatega seotud arhivaalidele Läti ja Vene arhiivides Estica andmebaasist. Peterburi kubermangus elanud eestlaste kohta tasub kindlasti uurida Peterburi Riikliku Ajaloo Keskarhiivi fondides sisalduvat. See andmebaas koopiaid ei sisalda.

Ülemaailmse genealoogiliste materjalide kogumise käigus on Utah Genealoogiline Selts digiteerinud ka koopiad Venemaa Riiklikus Keskarhiivis säilitatavatest Peterburi konsistoriaalringkonna luterlike meetrikate teistest eksemplaridest aastatest 1833—1885. Kollektsioon sisaldab muuhulgas Peterburi Jaani koguduse meetrikaid. Digipilte saab sirvida projekti Family Search portaalis.

Kirjandus:

  • Aadu Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu 2000.
  • August Nigol. Eesti asundused ja asupaigad Venemaal. Tartu 1918. A. Aule veebilehel
  • Kadri Tooming. Lõuna–Eesti küla Vene impeeriumi koloniseerimispoliitika mõjuväljas. Magistritöö. Juhendaja prof Aadu Must. Tartu, 2008 Tartu ülikooli digikogus
  • Artur Vassar. Uut maad otsimas. Agraarne ümberasumisliikumine Eestis kuni 1863.aastani. Tallinn 1975.
  • Haridus– ja teadusministeeriumi veebileht Rahvuskaaslased välismaal
  • Andres Aule. Krimmi ja Kaukaasia eesti asundused
Eesti Vabariigi aja allikad

Rahvusarhiivis Tallinnas säilitatakse dokumente 1917. aastast kuni tänapäevani välja.

1918. aastal moodustati Siseministeeriumi Omavalitsusasjade Peavalitsus (1938. aastast Omavalitsuste Talitus, ERA.40), mille ülesanne oli otsene järelevalve maakonna- ja linnavalitsuste ning kaudne järelevalve alevi- ja vallavalitsuste üle. Perekonnaloo uurija leiab sellest arhiivifondist linnade ja alevite kinnisvara- ja krundiomanike nimekirju, aga ka Saksa ja Juudi kultuuromavalitsuse dokumente.

Maavalitsuste arhiivifondid sisaldavad elanike nimekirju, õpetajate ja õpilaste nimekirju, pensionitoimikuid, sõjaväekohuslaste nimekirju, andmeid nimede eestistamise kohta, teenistuskirju, sõjapõgenike ja sõjavangide nimekirju (aastaist 1942—1944), langenud sõdurite nimekirju, valijate nimekirju, lastekodu- ja vanadekoduelanike nimekirju ning 1941. aasta rahvaloenduse materjale.

Sellest perioodist on säilitamisel järgmiste maavalitsuste arhiivifondid: Järva maavalitsus (ERA.2424), Lääne maavalitsus (ERA.1098), Petseri maavalitsus (ERA.4893), Pärnu maavalitsus (ERA.1097), Saare maavalitsus (ERA.2013), Tartu maavalitsus (ERA.4438), Valga maavalitsus (ERA.3171), Viljandi maavalitsus (ERA.3142), Viru maavalitsus (ERA.3138) ja Võru maavalitsus (ERA.2633).

Linna-ja alevivalitsuste arhiivifondid sisaldavad elanike nimekirju, hääleõiguslike kodanike nimekirju, õpilaste, suvitajate, kinnisvaraomanike ja maksumaksjate nimekirju, töötute, majaomanike, lasterikaste perede, mobiliseeritute ja sõjavangide nimekirju, aastatel 1918—1940 Eesti kodakondsusest lahkunud isikute nimekirju ning andmeid 1941. aastal NSV Liitu evakueeritud isikute kohta.

Leiduvad järgmised linna- ja alevivalitsuste arhiivifondid:

  • Elva linnavalitsus 1917—1944 (alevivalitsus 1923—1938), ERA.2951, osa digiteerituna Saagas;
  • Haapsalu linnavalitsus (1864) 1918—1944, ERA.4209, osa digiteerituna Saagas;
  • Jõgeva linnavalitsus 1917—1944 (alevivalitsus 1919—1938), ERA.2974, osa digiteerituna Saagas;
  • Kallaste linnavalitsus 1919—1940 (alevivalitsus 1921—1938), ERA.2979, osa digiteerituna Saagas;
  • Kilingi-Nõmme linnavalitsus 1917—1944 (alevivalitsus 1919—1938), ERA.4062, osa digiteerituna Saagas;
  • Kunda linnavalitsus 1920—1944 (alevivalitsus 1920—1938), ERA.2008, osa digiteerituna Saagas;
  • Kuressaare linnavalitsus 1918—1944, ERA.2014, osa digiteerituna Saagas;
  • Kärdla linnavalitsus 1920—1940 (alevivalitsus 1920—1938), ERA.4310;
  • Mustla linnavalitsus 1925—1941(alevivalitsus 1927—1938), ERA.2985, osa digiteerituna Saagas;
  • Narva linnavalitsus 1918—1944, ERA.2536;
  • Otepää linnavalitsus 1919—1944 (alevivalitsus 1920—1936), ERA.3232;
  • Paide linnavalitsus 1918—1944, ERA.2387;
  • Petseri linnavalitsus 1918—1944, ERA.4897;
  • Pärnu linnavalitsus (1901)1918—1944, ERA.3799, osa digiteerituna Saagas;
  • Põltsamaa linnavalitsus 1918—1940 (alevivalitsus 1920—1926), ERA.3019, osa digiteerituna Saagas;
  • Rakvere linnavalitsus 1916—1944, ERA.3734, osa digiteerituna Saagas;
  • Sindi linnavalitsus 1920—1944 (alevivalitsus 1920—1938), ERA.3670, osa digiteerituna Saagas;
  • Suure-Jaani linnavalitsus 1923—1944 (alevivalitsus 1923—1938), ERA.3013, osa digiteerituna Saagas;
  • Tapa linnavalitsus 1917—1944 (alevivalitsus 1917—1926), ERA.4016, osa digiteerituna Saagas;
  • Tartu linnavalitsus (1862)1918—1944, ERA.2966, osa digiteerituna Saagas;
  • Tõrva linnavalitsus 1920—1944 (alevivalitsus 1920—1926), ERA.3591;
  • Türi linnavalitsus 1918—1944 (alevivalitsus 1918—1926), ERA.2309, osa digiteerituna Saagas;
  • Valga linnavalitsus (1891)1917—1944, ERA.3084;
  • Viljandi linnavalitsus 1917—1944, ERA.3077, osa digiteerituna Saagas;
  • Võru linnavalitsus 1918—1944, ERA.4425;
  • Mustvee alevivalitsus 1911—1930, ERA.4218;
  • Võõpsu alevivalitsus 1920—1940, ERA.4445.

Vallavalitsuste arhiivifonde on 289 (vt Eesti Riigiarhiivi fondide teatmik, I osa 1917—1944, lk 85—93). Eesti Vabariigis oli 365 valda, peale suurt valdade reformi 1. aprillil 1939. aastal jäi tegutsema 248 valda (soovitame tutvuda Liivi Uueti koostatud teatmikuga „Eesti haldusjaotus 20. sajandil“). Vallavalitsuste arhiivifondides sisalduvast võiks pälvida perekonnaloo uurija tähelepanu vallaelanike  ja kinnisvaraomanike nimekirjad, õpetajate ja õpilaste, toetusesaajate ja pensionäride nimekirjad, rahvaloenduse kontroll-lehed, perekonnanimede eestistamise materjalid, vallaametnike teenistuskirjad. Vallaelanike nimekirjadest leiab perekonnaliikmete nimed ja sünniajad, andmed elukoha, rahvuse ja kodakondsuse ning meestel kaitseväes teenimise kohta. Mõnikord on märgitud ka perekonna valda elama asumise aeg või mujale kolimise aeg ja uus elukoht. Kõigi valdade elanike nimekirjad ei ole kahjuks meie ajani säilinud, kuid olemasolevad on digiteerituna Saagas kättesaadavad. Vallaelanike nimekirju leiab ka 12 maksuameti ja nende maksuinspektorite arhiivifondidest (vt teatmiku I osa, lk 200—201), needki on juba digiteerituna Saagas. Harjumaa vallavalitsuste dokumente säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis (TLA), digikujul aga samuti Saagas.

Elanike nimekirju aastatest 1917—1918 võib leida ka täitevkomiteede arhiivifondidest. Leidub 4 linna ja 6 maakonna täidesaatva komitee arhiivifondi ning 45 valla töörahva nõukogude täidesaatva komitee arhiivifondi aastatest 1917—1919 (vt Eesti Riigiarhiivi fondide teatmiku I osa, lk 19—23).

Palju 1940. aasta ja varasemate aastate omavalitsuste dokumente on fondeeritud linnade ja valdade töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede arhiivifondidesse (vt Eesti Riigiarhiivi fondideteatmiku I osa, lk 398—401).

Perekonnaloo uurimisel on suureks abiks 1939. aastal põllumajandusloenduse käigus koostatud talundilehed, millel on märgitud talundi rahvastiku koosseis (k.a põllutöölised, teenijad ja karjased). Kuni 8-aastaste laste nimesid talundilehtedel ei märgita, märgitakse vaid laste arv. Talundilehti säilitatakse valdade kaupa grupeeritult Riigi Statistika Keskbüroo arhiivifondis (ERA.1831, nimistud 1, 2, 5). Kahjuks on valdu, mille talundilehed säilinud vaid osaliselt.

Meessoost esivanemate aastatel 1918—1940 Eesti kaitseväes teenimise, Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast osavõtmise kohta leiab andmeid maakondade sõjaväeringkondade staapide arhiivifondidest.

Säilitamisel on järgmised arhiivifondid :

  • Harju Sõjaväeringkonna Staap, ERA.673;
  • Lääne-Saare Sõjaväeringkonna Staap, ERA.677 (sisaldab andmeid Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa meeste kohta);
  • Narva Sõjaväeringkonna Staap, ERA.676;
  • Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkonna Staap, ERA.680;
  • Tartu Sõjaväeringkonna Staap, ERA.674 (teenistuskirjad puuduvad);
  • Valga Sõjaväeringkonna Staap, ERA.675;
  • Viru-Järva Sõjaväeringkonna Staap, ERA.686 (säilinud ainult Virumaa meeste teenistuskirjad);
  • Võru-Petseri Sõjaväeringkonna Staap, ERA.683 (säilinud ainult Petserimaa meeste teenistuskirjad).
  • Elukutseliste sõjaväelaste teenistustoimikud on säilitamisel Sõjavägede Peastaabi arhiivifondis (ERA.495).

Abielulahutuste kohta leiab andmeid kohtuasutuste, Riigikohtu (ERA.1356) ja ringkonnakohtute arhiivifondidest (ERA.1357, ERA.1947, ERA.2120, ERA.2121, ERA.R-789, ERA.R-795). Nendes toimikutes on isikute sünni-, abielu- ja laste sünnitunnistuste koopiad. Abielulahutuste materjalid võivad sisaldada delikaatseid või eraelulisi isikuandmeid ja sellisel juhul on nende kasutamisele kehtestatud juurdepääsupiirang. Juurdepääsupiirang kehtib seaduses ettenähtud tähtaja lõpuni ehk 75 aastat dokumendi loomisest või 110 aastat andmesubjekti sünnist. Kui uurija soovib tutvuda juurdepääsupiiranguga dokumentidega, siis tuleb tal täita VAUs või uurimissaalis kohapeal vastav taotlus.

Kui esivanemad on represseeritud, küüditatud 1941. või 1949. a või Eestist välja saadetud 1940.—1950. aastatel, siis leiab selle kohta andmeid endise parteiarhiivi (ERAF) materjalidest. Juurdepääsupiiranguga on arhiivifondid, mis sisaldavad 1941. a Eesti NSV-st väljasaadetute arvestustoimikuid (ERAF.2-M/O), 1949. a Eesti NSV-st väljasaadetute arvestustoimikuid (ERAF.4-K), 1940.—1950. aastatel Eesti NSV-st väljasaadetud (nn natsionalistide) arvestustoimikuid (ERAF.3-N) ja 1951. a Eesti NSV-st väljasaadetud (jehhovistide) arvestustoimikud (ERAF.5-J). Poliitiliste arreteerimiste ja küüditamiste kohta leiab infot ja nimekirju ühingu Memento poolt koostatud raamatutest „Poliitilised arreteerimised Eestis 1940—1988“ 1.—3. köide, „Küüditamine Eestist Venemaale 1949“ 4.—5. köide, „Küüditamine Venemaale 1940—1953“ 6 köide, „Küüditatud, arreteeritud, tapetud 1940—1990“ 7. köide ja „Kommunismi kuriteod“ 8. köide (kättesaadavad ka Memento kodulehel)

Esivanemate ja sugulaste Teise maailmasõja ajal Omakaitses ja Saksa sõjaväes teenimise kohta leiab andmeid järgmistest arhiivifondidest: Omakaitse Peavalitsus (ERA.R-358), Relva SS-Hooldusohvitser Eestis (ERA.R-165), Eesti SS-Leegion (ERA.R-67), Narva Ida-Varupataljon (ERA.R-78) ja 658. Eesti Ida-Pataljon (181. Eesti Julgestusgrupp) (ERA.R-75).

Teise maailmasõja ajal Nõukogude armees teeninud meeste kohta on meil säilitamisel vaid sakslaste kätte sõjavangi langenud eestlaste nimekirjad (ERA.R-1606.1.187). Huvi korral võib tutvuda andmebaasiga ОБД Мемориал või ühingu Memento poolt välja antud teosega „Eestlased Vene sõjaväes 1940—1945“ köited 9 ja 10.

Teise maailmasõja ajal Nõukogude tagalasse evakueeritute kohta leiab andmeid Eesti NSV Ministrite Nõukogu arhiivifondist (ERA.R-1.2) ja arhiivifondist Eesti NSV Alaline Esindus NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures (ERA.R-1524).

Oma esivanemate ja sugulaste kohta, kes elasid paikselt Eestimaal, on arhiivist lihtne andmeid leida. Kui on teada nende töökohad, siis tuleb vaadata vastavate asutuste materjale, kust võib leida huvitavaid isikutoimikuid ja teenistuskirju (näiteks Haridusministeerium — ERA.1108, Siseministeeriumi Politsei Talitus — ERA.1 (osaliselt juba ka digiteerituna Saagas), Raudtee Talitus — ERA.49, Välisministeerium — ERA.957 (samuti osaliselt juba Saagas), maavalitsused jt).

Perekonnaloo uurijal maksab tutvust teha ka erinevate koolitüüpide materjalidega. Milliste koolide kohta on fondid olemas ja mida need täpsemalt  sisaldavad, selle kohta saab lugeda lähemalt Eesti Kodu-uurimise Seltsi väljaandest „Soovitusi kooliajaloo uurijale“, Tallinn 2010, lk 22—28. Vt ka eraldi kooliajaloo alajaotust VAUs.

Kuidas aga leida andmeid väljaspool Eestit elanud sugulaste kohta? Kui nad olid 19. sajandi lõpul või 20. sajandi algul siirdunud elama Venemaale, võib nende kohta andmeid leida kontroll-opteerimiskomisjonidest. Need komisjonid loodi Tartu rahulepingu põhjal 1920. aastal Nõukogude Venemaal elanud eestlaste opteerimiseks Eestisse ning nad tegutsesid aastatel 1920—1923. Kaugeltki mitte kõik eestlased, kes esitasid sooviavalduse enda Eesti kodanikuks tunnistamiseks, ei asunud pärast kodakondsustunnistuse kättesaamist  Eestisse elama. Kontroll-opteerimiskomisjone on neli: Petrogradi KOK (ERA.28, osaliselt juba Saagas), Moskva KOK (ERA.36, vt Saagas), Pihkva KOK (ERA.34) ja Siberi KOK (ERA.33, vt Saagas). Optantide toimikutest leiab sünni-ja ristimistunnistusi, laulatustunnistusi, väljavõtteid kirikuraamatutest ja perekirjadest, andmeid nende Eestis elanud sugulaste kohta, Eestist lahkumise aja ja elukoha kohta Venemaal.

Andmeid isikute Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemise ja kodakondsusest lahkumise kohta aastatel 1918—1940 leiab Siseministeeriumi Politsei Talituse arhiivifondist (ERA.1) ja Kohtu- ja Siseministeeriumi arhiivifondist (ERA.14, nimistutest 1, 2, 12—16). Eesti Vabariigis kodakondsuseta isikuna (nn Nanseni passiga) või välismaalasena elanud isikute kohta leiab andmeid Siseministeeriumi Politsei Talituse arhiivifondist (ERA.1).

Isikute Eesti kodanikuna välispassi taotlemise ja Eestist väljasõitmise kohta leiab andmeid Siseministeeriumi Politsei Talituse arhiivifondist (ERA.1, nimistutest 1 ja 2). Soovitav on vaadata  välispasside päevaraamatuid, välisriikidesse sõita soovijate ankeete, Eestist väljasõitnud isikute nimekirju. Praegu on koostamisel välisriikidesse sõita soovijate ankeetide alfabeetiline loend.

Kui on välja selgitatud, kuhu Eestist lahkuti, siis on võimalik nende isikute edasise elu ja tegevuse kohta andmeid otsida saatkondade ja konsulaatide arhiivifondidest (vt Eesti Riigiarhiivi fondide teatmiku I osa, lk 108—116). Kõik Eesti saatkondade ja konsulaatide arhiivifondid sisaldavad suuremal või vähemal määral andmeid eestlaste ja Eesti kodanike kohta. Nende materjalide hulgast leiab vastavas riigis elanud eestlaste nimekirju, sünni-, abielu- ja surmatunnistuste registreid, ajutisi isikutunnistusi, viisasaajate nimekirju, välispasside ankeetlehti ja välispasse, legaliseeritud dokumentide ärakirju.

Kui esivanemad ei olnud eestlased, vaid mõnest muust rahvusest, on ka nende kohta võimalik andmeid otsida ja leida.

Eestis elanud sakslaste kohta leiab andmeid Saksa Kultuuromavalitsuse arhiivifondis (ERA.85) säilitatavast rahvusregistrist. Aastail 1939—1941 Eestist Saksamaale ümberasunute kohta leiab andmeid Kohtu- ja Siseministeeriumi arhiivifondist (ERA.14), arhiivifondidest Eesti Vabariigi Valitsuse Usaldusmees Saksa Usaldusvalitsuse juures (ERA.1087), ENSV RKN Usaldusmees Saksa Usaldusvalitsuse juures (ERA.R-703), ENSV Rahandusministeerium (ERA.R-4), Majandusministeerium (ERA.969), Eesti Maapank (ERA.3653), NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik Kontor (ERA.R-26), Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat (ERA.R-1884), Töölis-Talupoegade Miilitsavalitsus (ERA.R-34), ENSV Kommunaalmajanduse Ministeerium ERA.R-2)  ning 1940. ja 1941. aasta Riigi Teatajast ja ENSV Teatajast.

Juutide rahvusnimekirjad aastatest 1924—1940 on säilitamisel Juudi Vähemusrahvuse Kultuuromavalitsuse arhiivifondis (ERA.1107).

Eestis (Vormsi saarel, Riguldi, Noarootsi ja Nõva vallas) elanud rootslaste Teise maailmasõja ajal Rootsi ümberasumise kohta leiab andmeid järgmistest arhiivifondidest: ERA.2382 (osaliselt juba digiteerituna Saagas), ERA.2378 (osaliselt Saagas), ERA.R-819, ERA.R-64, ERA.R-65. Aastail 1943—1944 legaalselt Eestist lahkunud eestirootslaste terviklikku nimekirja olemas ei ole.

Paljud inimesed otsivad andmeid Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastatel teadmata kadunuks jäänud sugulaste kohta. Ehk abistab teid järgnev teave.

Arhiivimaterjalidest leiab andmeid 1941. aastal Leningradi oblastis (Kingissepa rajoon, Volossovo rajoon, Oranienbaum) elanud eestlaste kohta (ERA.R-64.1.146—158). Aastatel 1942—1944 Venemaa aladelt sõjategevuse eest ära toodud eestlaste, ingerlaste, soomlaste ja venelaste kohta leiab andmeid Eesti Julgeolekupolitsei arhiivifondist (ERA.R-64), Põllküla Sõjapõgenike Karantiini laagri arhiivifondist (ERA.R-37) ja vallavalitsuste arhiivifondidest.

Saksa okupatsiooniperioodil arreteeritud, vangis olnud ja hukatud isikute kohta leiab andmeid Eesti Julgeolekupolitsei (ERA.R-64) ja tema osakondade arhiivifondides säilitatavatest karistatud isikute toimikutest ja nimekirjadest, Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagri arhiivifondist (ERA.R-294) ning Narva, Petseri, Tartu, Valga ja Võru vangimajade arhiivifondidest.

Eestist sõja ajal illegaalselt Soome põgenenud meeste kohta leiab andmeid Eesti Julgeolekupolitsei arhiivifondist (ERA.R-64) ja selle osakondadest.

Eestist Saksamaale tööteenistusse viidud isikute kohta leiab andmeid tööametite arhiivifondidest  (ERA.R-50, ERA.R-120, ERA.R-337, ERA.R-505, ERA.R-779).

1944. aasta sügisel Saksa okupatsioonivõimude korraldusel Saksamaale viidud saarlaste kohta leiab andmeid ENSV Ministrite Nõukogu juures asunud repatrieerimise osakonna arhiivifondist (ERA.R-1789) ja Saksa okupatsiooni poolt tekitatud sõjakahjusid käsitlevast arhiivifondist (ERA.R-364). Repatriantide nimekirju sisaldavad 25 säilikut, näiteks saarlaste puhul on mõttekas vaadata Saare maakonda saabunud repatriantide nimekirju.

Tööteenistusest, töö- ja vangilaagritest ning sõjavangist pärast  Teist maailmasõda aastatel 1945—1950 Eestisse tagasi tulnud isikute kohta leiab samuti andmeid ENSV Ministrite Nõukogu juures asunud repatrieerimise osakonna fondist (ERA.R-1789).

Soovitame esmalt teha otsinguid arhiivi infosüsteemis AIS ning sirvida VAUs Tallinna fondiloendit. Fondiloend pakub ülevaate otsingu ja struktuuriloetelu kaudu. Fondiloend on integreeritud AIS-i ja Saagaga. Fondide nimekirjas viitekoodi klõpsamine avab uue brauseriakna fondi andmetega. Kui fond on kasvõi osaliselt Saagas digiteeritud, siis on näha selle juures ikoonike, millele klõpsates avaneb uues brauseriaknas vastav Saaga lehekülg.

Kõik perekonnaloouurijad on oodatud Tallinnasse, Madara tänav 24 asuvasse uurimissaali! Siin abistab Teid arhiivitöötajate poolt aastakümnete vältel koostatud alfabeetiline isikunimede kartoteek. Sellest kartoteegist saab kätte viited, millisest arhiivifondist, nimistust ja säilikust leiab andmeid otsitava isiku kohta. Kataloogitud on Kaitsepolitsei, Naiskodukaitse, Poliitilise politsei, Eesti Julgeolekupolitsei, Kaitseliidu, Omakaitse, Teise maailmasõja aegsete Saksa sõjaväe arhiivifondide, repatrieerimise osakonna, Sisekaitse ülema, vanglate ja vangilaagrite materjalid.

Kirjandus:

Eesti Riigiarhiivi fondide teatmik, I osa 1917—1944. Tallinn, 1993

Katoliku kogudused

Katoliiklus püsis Eestis ainuvalitseva konfessioonina reformatsioonini. Rootsi võimu ajal oli katoliiklus keelatud. Katoliku kiriku renessanss Eestis algas 19. sajandil. Sajandi lõpul kujunesid kogudused Tallinnasse ja Tartusse, liikmed olid peamiselt poolakad ja leedulased. Tallinnasse ehitati Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik ning Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik kerkis Tartusse. Valga kogudus sai oma kiriku 1907. aastal.

Tänapäeval tegutseb Eestis 8 katoliku kogudust: Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kogudus Tallinnas, Püha Apostel Johannese kogudus Pärnus, Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kogudus Tartus, Püha Vaimu kogudus Valgas, Püha Joosepi kogudus Ahtmes, Püha Antoniuse kogudus Narvas, Püha Jüri ja Püha Adalberdi kogudus Sillamäel ning lisaks Pirita klooster Tallinnas.



Katoliku preestrite koosolek Tartus,  EAA.2111.1.14881
Rahvusarhiivis Tartus on säilitamisel kolme katoliku koguduse meetrikaraamatuid: Narva (Jamburgi), Tartu ja Valga (digiteerituna Saagas), Tallinna Linnaarhiivis lisaks veel Tallinna rooma–katoliku kiriku dokumendid. Kindlasti on ka kogudustes mitmeidki materjale, mis võivad uurijaile perekonnaloolist huvi pakkuda.

Kuigi arhiiviriiuleil hoitavate katoliku koguduste materjalide kogus ei ole võrreldav luterlike ja ka õigeusu koguduste omadega, on siiski võimalik uurida katoliku usku kuulunud isikute eluloolisi andmeid, kui kasutada mitmeid teisi allikaid.

Olulise osa annavad selleks Tartu ülikoolis õppinute ja õpetanute toimikud, mis tihti sisaldavad ärakirju sünnitunnistustest, mis saadud kodukogudusest. Samuti on ülikooli fondis katoliku usku üliõpilaste kohta eraldi nööriraamatud (1850—1865, EAA.402.6.378).

Konsistooriumite fondides võib leida toimikuid usku vahetanute kohta (nt ülemineku kohta luterlusest katoliiklusse, EAA.1192.2.359)

Tartu ülikooli taasavamisega 1802. aastal tuli siia õppima ja õpetama poola ja leedu päritoluga katoliiklasi. 23. oktoobril 1849 avati keiser Nikolai I heakskiidul Tartu ülikooli kabel katoliiklastest üliõpilaste, professorite ja teiste katoliku kiriku liikmete jaoks. Keisri korraldusel palkas ülikool teenistuste läbiviimiseks preestri, kelle kohustuseks oli ka pidada ülikoolis loenguid katoliku usuõpetuse kohta. Mohilevi metropoliit nimetas ülikooli kaplaniks ja Tartu alaliseks preestriks Josef Beržanski. Tartusse eraldi katoliku kiriku ehitamise plaan kerkis päevakorrale juba 1852. aastal, kuid selle projekt lükati tagasi. Õuenõunik Stankiewicz pakkus ülikooli valitsusele kingitusena oma krunti Tähtvere väljal, kuhu saaks püstitada kirikuhoone ja kirikla. 1861. aastal saadi Baltimaade kubernerilt kiriku ja kirikla ehitusluba tingimusel, et kogudus ehitab hooned omal kulul. 2. juulil 1862 pandi kirikuhoonele nurgakivi, kuid kiriku ehitamine jäi rahapuudusel pooleli. 1865. aastal valmis koguduse kirikla, kus olid preestri ja köstri eluruumid ning suur saal jumalateenistuste jaoks. 1894. aastal tuli Tartusse preester Friedrich Žyskar, kes lükkas taas käima kiriku ehituse. 1895. aastal moodustati prof. August Rauberi eestvõttel kiriku ehituskomisjon. 8. detsembril 1899 õnnistas Peterburi dekaan Witold Czeczott kiriku, pühendades selle jumalaema pärispatuta saamise ususaladuse nimele ja 29. augustil 1904 pühitses peapiiskop Wenclaw kiriku. 1852. aastal kuulus Tartu katoliku kogudusse 281 liiget, 1900. aastal oli kogudusel 538 liiget.

Valga rooma–katoliku kiriku hoonele pandi nurgakivi 1906. aastal. Kirik sai valmis 1907. aastal. Hoone projekti ja arhitekti kohta andmed puuduvad. Kirikuhoone on ilma tornita, kuna Vene valitsus ei andnud torni ehitamiseks luba. Katoliiklaste arv Valgas tõusis jõudsalt peale raudteede ehitamistöid, kuna raudteelaste hulgas leidus suur hulk poolakaid ja leedulasi. Kogudusse kuulus enne I maailmasõda 300—400 liiget. Oma kiriku ehitamisest, mis toimus prelaat Affanasowiczi algatusel ja õhutusel, võtsid kohalikud raudteelased–katoliiklased suure innuga osa. Peale rahvusriikide loomist läks suur osa leedukaid ja poolakaid tagasi oma kodumaale, mille tagajärjel vähenes katoliiklaste arv Valgas 50–ni. Kuna lahkus ka senine preester, käis kord kuus Valgas jumalateenistusi pidamas ja teisi kiriklikke talitusi õiendamas Tartu rooma-katoliku koguduse preester. Valga kogudus oli Tartu rooma–katoliku koguduse abikogudus.

Jamburgi linn (alates 1922. aastast kannab nime Kingissepp) kuulus Vene impeeriumi Peterburi kubermangu koosseisu. Jamburgi rooma-katoliku koguduse kohta on vähe andmeid. Alates 19. sajandi keskpaigast kuulus Jamburgi katoliku koguduse juurde ka Narva katoliku kabel, kuna seoses tekstiilitööstuse arenemisega Narvas kasvas linnas katoliiklaste arv. Narva katoliku kabelis viisid jumalateenistusi läbi Jamburgi preestrid. Hiljem Narva rooma-katoliku kogudus iseseisvus ja 1907. aastal pühitseti Narvas sisse Püha Antoniuse koguduse kirik. Kiriku projekti töötasid välja Peterburi arhitektid. Neogootilises stiilis ehitatud kiriku välisvaade erines teistest vana Narva sakraalehitistest. Tema kõrvale ehitati massiivne kahekorruseline kirikla, kus asus kogudusekool. Kirikul oli oma laulukoor, dirigent ja orelimängija. Regulaarsed jumalateenistused toimusid kuni II maailmasõjani.

Kõik Vene impeeriumi katoliiklased allusid Mohilevi peapiiskopile. Peale Eesti Vabariigi tekkimist allutati Eesti katoliiklikud kogudused Riia piiskopkonnale, mis 1923. aastal ülendati peapiiskopkonnaks. Paavst Benedictus XV saatis Eestisse apostliku visitaatori Antonino Zeccini (hilisem Riia peapiiskop), kelle ettepanekul lahutati 1. novembril 1924 katoliku kirik Eestis iseseisva apostliku administratuurina Riia peapiiskopkonnast. Antonino Zecchini nimetati esimeseks Eesti apostlikuks administraatoriks. 1933. aastal sõlmis Eesti Vabariik diplomaatilised suhted Vatikaniga. Paavsti poolt määrati Eestile ja Lätile ühine nuntsius, kelleks sai Antonino Arata. Nõukogude okupatsiooni ajal kiusati katoliiklasi taga ning kiriku liikmete arv vähenes. Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist taastati diplomaatilised suhted Vatikaniga. 15. aprillil 1992 seadis paavst Johannes Paulus II Eestis taas sisse apostliku administratuuri. Eesti apostlikuks administraatoriks nimetati peapiiskop Justo Mullor Carcia, kellest sai 1991. aastal Leedu, Läti ja Eesti nuntsius. Alates 23. märtsist 2005 on Eesti apostellik administraator ja piiskop Msgr. Philippe Jourdan.

Kirjandus:

Materjale katoliiklaste ja katoliku religiooni ning kirikute kohta Rahvusarhiivi ja Tallinna linnaarhiivi fondidest:

  • Tartu rooma-katoliku kogudus, EAA.5379, täielikult digiteerituna Saagas;
  • Narva (Jamburgi) rooma-katoliku kogudus, EAA.5378, täielikult digiteerituna Saagas;
  • Valga rooma-katoliku kogudus, EAA.5425, täielikult digiteerituna Saagas;
  • Tartu ülikool, EAA.402, EAA.2100;
  • Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Konsistoorium, EAA.1187;
  • Saaremaa konsistoorium, EAA.1192;
  • Tartu politseivalitsus, EAA.1880;
  • Eestimaa kubermangu valitsus, EAA.30;
  • Riia õpperingkonna kuraator, EAA.384;
  • Eestimaa kuberneri kantselei, EAA.29;
  • Liivimaa kuberneri kantselei, EAA.296;
  • Eestimaa üldhoolekande kolleegium, EAA.51;
  • Mitmete luteri ja õigeusu koguduste materjalide hulgas;

  • Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna Peeter–Pauli Kogudus, TLA.1398;
  • Tallinna Linnavalitsus, TLA.196;
  • Peetri Kõrgem Reaalkool, TLA.143;
  • Tallinna Linna Sotsiaalosakond, TLA.137;
  • Harjumaa Kreisivalitsus, TLA.893.
Setud

Setud (setu setod) on eestlastega väga lähedalt seotud läänemeresoome väikerahvas, kelle ajalugu on vähemalt viimase tuhande aasta vältel olnud teistsugune kui eestlastel. NB! Siin ja edaspidi esitatud näiteid saab lugeda ja vaadata pildil klikates.



Setu laulukoor Postimehe toimetuses, EAA.2111.1.15400 foto nr 4


Setu naised rahvariides, 1932,
EAA.2111.1.15397 foto nr 1

19. sajandil ja 20. sajandi alguses kuulus Setumaa halduslikult Pihkva kubermangu Pihkva maakonna koosseisu. 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu järgi liideti Eesti Vabariigi külge ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Liidetud alast moodustati Petseri maakond, kuhu kuulusid järgmised vallad: Mikitamäe, Järvesuu, Kalda (Kulje), Roodva (Rootova), Lõuna (Laura), Linnuse (Irboska), Senno, Vilo, Petseri, Obinitsa ja Saatse (Satserinna). Praegu jäävad Setumaale neli Eesti valda — Meremäe, Värska, Mikitamäe ja Misso —, kuna üle poole setude ajaloolisest asualast jääb Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Petseri rajooni aladele.

Kuigi keeleliselt muu Eestiga väga sarnane, on Setumaa juba alates ristiusustamisest olnud osa õigeusulisest kultuuriruumist. Esimesed apostliku õigeusu kogudused tekkisid siin 14. sajandil. Keskuseks kujunes 15. sajandi keskel rajatud Petseri klooster. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri maakonna elanikest valdav osa, s.o 90.9% õigeusklikud (setud ja venelased), kuna 8.9% olid luteriusulised (eestlased ja lätlased). Peale selle leidus maakonnas baptiste ja vanausulisi (Peipsiäärsetes Beresje ja Lüübnitsa külades). Petserimaal oli kokku 632 küla, puhtad setude ja venelaste asualad vaheldusid setu–vene segaasustusega piirkondadega.

Millistest allikatest leiab andmeid setude kohta?

Esmased allikad, milles leidub eluloosi andmeid setude kohta on kirikuraamatud. Eesti Vabariigi (1918—1940) algul tegutsesid Petserimaal järgmised kogudused: Irboska Jumalaema Sündimise (vene kogudus), Irboska Nikolai peakirik (setu–vene segakogudus), Kolpino (segakogudus), Kulje (segakogudus), Lisje (vene kogudus), Mõla (segakogudus), Obinitsa (setu kogudus), Pankjavitsa (segakogudus), Petseri 40-ne Usukannataja (segakogudus), Petški (segakogudus), Zalesje (segakogudus), Saadserinna (segakogudus), Senno (vene kogudus), Tailova (segakogudus), Värska (segakogudus) ja Štšemeritsa (vene kogudus). Kõik need olid õigeusu kogudused ning allusid administratiivselt Petserimaa praostkonnale või Narva piiskopkonnale. 1928. aastal asutati setude poolt EAÕK Luhamaa kogudus, 1921. aastal rajasid kohalikud eestlased EELK Petseri Peetri koguduse. Lisaks jäi Petseri maakonda EELK Laura kogudus, mis koondas Alūksne ja Smiltene piirkonnast väljarännanud lätlasi.

Sarnaselt teiste õigeusklikega on setudest esivanemate kohta võimalik andmeid leida meetrikaraamatutest ja pihiliste nimekirjadest. Kõik need on digiteerituna kättesaadavad Saagas. Petserimaa koguduste meetrikaraamatud asuvad Rahvusarhiivis Tartus ning on säilinud peamiselt 19. sajandi algusest (kohati ka 18. sajandi lõpust) kuni aastani 1926 (k.a). 1926. aastal jõustunud seadus lahutas perekonnaseisu dokumentatsiooni pidamise lõplikult kirikust ja tegi selle ülesandeks ilmalikele perekonnaseisuametitele. Pihiliste nimekirjad on säilinud vaid osade koguduste puhul. Kirikuraamatutest andmete otsimine on kindlasti keerulisem kui samal ajal Eesti– ja Liivimaal elanud luterlastest esivanemate puhul, kuna allikad on käsikirjalises kirillitsas ja vene keeles. Õige isiku leidmist raskendab ka asjaolu, et setud said omale perekonnanimed alles 1921. aastal, mistõttu tuleb nende jälgi ajada üksnes ees–, isa– ning koduküla nime järgi. Väga oluline ongi küla nimi: kuna sama ees– ja isanimega isikuid ühes külas ei olnud, siis asendanuks küla nimi justkui perekonnanime.



Petserimaa 1918—1940 vallapiiridega Leo Reissari järgi (suuremalt näeb, kui pilt arvutisse salvestada)


Kogudused ja koolid 1918—1940 Kalle Lõuna järgi


Setude asuala Jakob Hurda järgi 20. sajandi alguses (vt suuremalt)

Petserimaa koguduste kirikuraamatud asuvad järgmistes fondides:

  • EAA.1999, EAÕK Petserimaa koguduste kollektsioon. Siia on koondatud praegusele Vene Föderatsiooni territooriumile jäänud Petserimaa õigeusu koguduste materjalid, v.a EAÕK Petseri 92–se jalaväepolgu kogudus, mille raamatutest on moodustatud omaette fond (EAA.5366).

Praegusele Eesti alale jäänud õigeusu kogudused on:

Luteriusu kogudused on:

Kui Te ei tea täpselt, millises kirikus esivanemad käisid, kuid teate nende elukohta (valda või küla), siis on võimalik õige kogudus leida n–ö katseeksitusmeetodit kasutades: läbi tuleks  vaadata elukoha lähedal asunud koguduste kirikuraamatud, kuni otsitav leitakse. Kasuks tuleb ka teadmine, et kohanimed olid tavaliselt kakskeelsed: kirikukirjades kasutati koha venepärast varianti, kuna kõnepruugis oli käibel setukeelne vaste. Kohtade identifitseerimisel on kindlasti abiks Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas KNAB, kus on kirjas kohanime kõik variandid, sh nimekujud kirillitsas (nt Vilo vallas asunud Alaotsa küla kutsuti ka nimedega Andreikovo, Андрейково, Андрейкова, Lõbadentsõ ja Лыбаденцы). Sama kehtib isikunimede puhul: inimest kutsuti tavaelus setupärase nimega, kuna kirikukirjades oli ta kirjas õigeusu traditsioonide kohaselt (nt Olga on Jevdokia, Vasso on Vassili).

Petserimaa ja Narvataguste maade elanike perekonnanimede komisjonide fondis (EAA.5433) säilitatakse aastail 1921—1923 koostatud perekonnanimede panemise protokolliraamatuid ning peamiselt aastatel 1950—1951 protokollide paremaks kasutamiseks loodud perekonnanimede kartoteegikaarte. Nimepanemise protokollid on koostatud linnade, valdade ja külade kaupa ning nendes on kirjas nime saanud 18–aastased ja vanemad isikud (uus nimi läks automaatselt üle ka abikaasale ja alla 18–aastastele lastele). Kartoteegikaartidel on perekonnanimed tähestikulises järjekorras ja vastavale kaardile on perekonnanime juurde märgitud linn või vald, kus perekonnanimi pandi, samuti perekonnanime panemise protokolli number. Nii protokollid kui ka kartoteegikaardid on digiteeritud ja neid saab uurida Saagas.



Pankjavitsa preestri poolt 1927. aastal Petserimaa ja Narvataguste maade kinnisvarade kinnistuskomisjonile saadetud tõend. Asub kinnistutoimikus, EAA.3416.5.10277, l. 2—2p
Eluloolisi andmeid võib leida ka kinnistutoimikutest Võru kinnistusameti fondis (EAA.3416), Petseri linna kinnisvarade laenutoimikutest Eesti Hüpoteegipanga fondis (EAA.2110), riigi renditalude toimikutest Riigimaade ja Metsade Valitsuse fondis (ERA.63), maade boniteerimise toimikutest Põllutööministeeriumi Katastri ja Maakorralduse osakonna fondis (ERA.62) ning talude laenutoimikutest Eesti Maapanga fondis (ERA.3653). Lisaks kohaomaniku nimele võib selguda tema isanimi ja sünniaasta, perekonnaliikmete nimed ja/või sugulussuhe. Parimal juhul sisaldavad need preestri poolt saadetud tõendit kõikide perekonnaliikmete nimede, sünniaegade ja –kohtadega.

Kindlasti soovitame otsida andmeid konkreetse perekonna, isiku või küla kohta Rahvusarhiivi infosüsteemist AIS. Rohkem tulemusi annab, kui proovite otsida erinevate nimekujude järgi, samuti kirillitsas.

Teistes arhiivides asuvad allikad

Kuna setude kohta puuduvad personaalraamatud ja vallaelanike nimekirjad, siis võivad nende aset täita perekirjad. Viimased koostati aastatel 1926—1940 (1949) ning nendes on kompaktselt kirjas kõikide perekonnaliikmete nimed, eludaatumid ning andmed elukoha vahetuse kohta. Perekirjad asuvad Siseministeeriumi perekonnaarhiivis (Petseri, Vilo, Roodva, Kalda ja Linnuse vald), Põlva Vallavalitsuse perekonnaseisuarhiivis (Mäe, Järvesuu, Saatse vald) ning Võru Linnavalitsuse perekonnaseisuarhiivis (Meremäe vald).

Pihkva oblasti arhiivis leiduvad Petseri linna ning Laura, Petseri, Roodva, Vilo ja Irboska valdade perekirjad. Samuti võib Pihkva arhiivi poole pöörduda Rahvusarhiivis puuduvatest meetrikaraamatute aastakäikudest andmete saamiseks, kuna seal säilitatakse meetrikaraamatute teist, apostliku õigeusu sinodi jaoks koostatud eksemplari (esimene eksemplar jäi koguduse juurde ning jõudis sealt Rahvusarhiivi). Pihkva arhiivi (Государственный Архив Псковской Области, 180019, г. Псков, ул. Петрова; gapo@obladmin.pskov.ru) on võimalik otse päringut esitada või taotleda infot Välisministeeriumi kaudu (vt dokumendi tellimine). Kui otsustate esitada päringu otse Pihkva arhiivile, siis soovitame teha seda vene keeles, sest vastasel korral ei pruugi Te vastust saada.

Kirjandus:
Kalle Lõuna, Petserimaa. Petseri integreerimine Eesti Vabariiki 1920—1940. Tallinn, 2003
Nikolai Raag, Petserimaa kogudused. Usuteadusline ajakiri. Nr 1, aprill 1938. Lk 24—36
Leo Reissar, Setumaa läbi sajandite. Tallinn, 1996
Setomaa 2. Vanem ajalugu muinasajast kuni 1920. aastani. Tartu, 2009
Setumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Toimetanud A. Tammekann, E. Kant, J. V. Veski. Tartu, 1928 (sisaldab valdade kaarte)

Vanausulised

Sissejuhatus

1667. aastal ratifitseeris Suur kirikukogu Moskva Vene patriarh Nikoni kiriklikud reformid. Kes uuendusi omaks ei võtnud, pandi kirikuvande alla ning kuulutati ketseriks. 1685. aasta määruse alusel asetati vanausulised väljapoole seadust. Sellest ajast peale hakati neid kutsuma vanausulisteks ehk staroveeretsiteks, valitsuse ja ortodoksse leeri poolt aga raskolnikuteks. Enamasti põgenes raskolnikute näol väärtuslik, töökas ja ettevõtlik inimgrupp. Nikoni reformi pooldajate eest põgenedes suundus suurem osa neist Lõuna–Eestisse (Liivimaale), mõned jäid aga pidama Eestimaale Vaivara kihelkonda Alutagusele, eriti peamiselt just Mustjõe külla. 28 jaanuaril 1690 andis Rootsi asehaldur Tallinnas välja publikaadi, mis keelas ilma passita venelastel elada kuningriigi territooriumil (EAA.1.2.34, Placata, vt Rahvusarhiivi 17. saj. trükiste andmebaasis). Vaivara pastoraadi visitatsiooniprotokollides on jutt talupoegade negatiivsest suhtumisest Mustjõe venelastesse, kes tunnistavat üht imelist imelikku usku. Hiljem, 1700. aastal kaebas pastor Jacob Gnospelius konsistooriumile raskolnikute ülemvõimu pärast Laagna (sks Lagena) mõisas, kus nad mõisniku loal elasid. 1726. aasta revisjonis on märkus, et Mustjõel elavad ainult raskolnikud (EAA.3.1.46, l. 410). 17. sajandi lõpul asusid Tartumaal Peipsi rannikul suured kalurikülad, selle erilise kaluriklassi hulka kuulub ka suurem vene elanikkond. Näiteks 1684. aasta maakaartide kirjelduses on Nina küla juurde kuuluvad kalurinimed vene algupära, pealegi leidub isikute loetelu kõrval märge, et need kõik on tulnud Venemaalt (EAA.308.6.376, Discriptions Boock, vt digiteerituna Saagas).

Just usutunnistus oli see ühendav faktor, mis kujundas Eesti vanausuliste diasporaa. Aastasadade vältel vormiti vanausuliste kogudusi ja vaid tänu usule suutis see vene konfessionaalne vähemusrahvus säilitada omanäolisuse ja vältida assimileerumist — see puudutab nii keelt, kultuuri kui ka konfessionaalset kuuluvust. Tänapäeval on kohane vaadelda vanausulisi kui etnilis–konfessionaalset ühendust oma ajaloo, kultuuri ja murdekeelega.

Traditsiooniliselt seostatakse Eestis vanausulisi Tartu (sks Dorpat, vn Дерпт) ja Tartu maakonna Peipsi–äärsete küladega, kuid nii pomoorid (pomortsõ) kui ka fedossejevlased ja preestritud (bezpopovtsõ) vanausulised elasid ka Tallinnas ja muudes Eesti linnades. Esimesed Tartu linna vene soost kodanikud, sh ka vanausulised (raskolnik) olid kodanikeraamatusse sisse kantud alles 1787. aastast alates,  kui hakkas kehtima Katariina II uus linnaseadus (EAA.995.1.1415, Bürgerbuch der Stadt Dorpat, vt digiteerituna Saagas). Uurides Tartu linna kodanikeraamatuid ja 1782.—1858. aasta linna ning maakonna hingerevisjone võib taastada vene vanausuliste nimed 18. sajandi lõpust kuni aastani 1858.

Vanausulisi puudutav arhiividokumentide põhiosa kuulub peamiselt 19. sajandisse ja eelkõige Nikolai I aega, mille kestel on jälgitavad keelustamise ja koguni karistamise tendentsid vanausuliste suhtes. Samal ajal algab ka pidev vanausuliste statistika ja arvestus. Aastatel 1820—1857 oli nii Eesti– kui Liivimaa kuberner kohustatud igal aastal esitama siseministrile nimekirja vanausulistest ja statistilised andmed nende kohta. Toimikute pealkirju vanausuliste isikute, külade, palvemajade, kalmistute ja tegevuse kohta saab näha AISi kaudu, kasutades erinevaid märksõnu (nt vanaus*, raskol*, раскол*, старообряд* jne), isiku– ja kohanimesid (nt Mustvee*, Tschorna*, Черна*, Посад* Черн*).  

Vanausuliste kogudused ja meetrilised andmed

Kuigi vanausuliste kogudusi kuni 1905. aastani ametlikult ei aktsepteerita, on siiski linna– ja maapolitsei, kohtu, valla– ja kubermanguvalitsuste fondides säilinud vanausuliste sünni– ja surmakannete raamatud, passid ja teatised aastatest 1820—1917. Seal fikseeritakse regulaarselt vanausuliste perekonnanimed, lõplikult kinnitati need 1850. ja 1857. aasta hingerevisjoni järel, kui oli tehtud vanausuliste täielik revisjon.

Rahvusarhiivis Tartus on Kallaste (EAA.5414, 1914—1926), Kasepää (EAA.5380, 1883—1926), Mustvee (EAA.5416, 1908—1926), Piirissaare (EAA.5424, 1916—1926), Raja (EAA.5423, 1923—1926), Suur–Kolkja (EAA.5415, 1907—1926), Tartu (EAA.5418, 1908—1926) ja Väike–Kolkja (EAA.3096, 1896—1926) koguduse meetrikaraamatud kuni aastani 1926. Need kirikuraamatud on kõik (nii palju kui neid arhiivi jõudnud on) digiteerituna Saagas kättesaadavad. Samuti leiab Saagas vallaliikmete nimekirjade alajaotuse alt Alatskivi vallavalitsuse arhiivifondis säilitatavad vanausuliste nimekirjad (EAA.3110).


Vanausuliste meetrikaandmed (säilikute kaupa) läbi aegade
(kui säilik on juba digiteeritud, jõuab pealkirjal klikates otse vastava kujutiseni, kui mitte, siis infosüsteemi AIS kirjeni, mille kaudu saab huvi korral uurimissaali laenutustellimust või koopiatellimust esitada):

EAA.325 — Tartu Linna Politseivalitsus

325

1

192

Tartu linna juutide, vanausuliste ja baptistide  nimekirjad ja ning kirjavahetus nende sünni-, abielu- ja surmateatise kohta

1892–1893

 

 

259

Ringkirjad, tunnistused ja kirjavahetus Tartu linna vanausuliste sünni-, abielu- ja surmateatiste kohta

1894–1900

 

 

461

Teatised vanausuliste ja baptistide kohta

1901–1907

EAA.330 — Tartumaa politseivalitsus

330

1

1216

Tartumaa vanausuliste nimekirjad ja kirjavahetus nende sünni-, abielu- ja surmateatiste kohta

1894–1895

 

 

1302

Protokollid ja vanausuliste nimekirjad ja teatised

1897–1898

 

 

1440

Tartumaa vanausuliste sünni- ja surmateatised

1901–1902

 

 

1463

Tartumaa vanausuliste sünni- ja surma arvestus

1901–1902

 

 

2482

Varnja vanausuliste sünninimekiri

1873–1893

 

 

2483

Varnja vanausuliste surmanimekiri

1873–1893

 

 

2484

Tartumaa vanausuliste nimekirjad

1900

EAA.291 — Liivi–, Eesti– ja Kuramaa kindralkuberner

291

8

173

Liivi- ja Eestimaa vanausuliste nimekirjad

1820–1821

 

 

181

Rakvere maakonna vanausuliste nimekirjad

1820–1821

 

 

1595

Vanausuliste nimekiri (IX revisjon)

1850–1855

 

 

1641

Vanausuliste nimekirjad

1851–1852

 

 

1661

Vanausuliste abielupaaride nimekirjad

1851

 

 

1650

Vanausuliste nimekiri (revisjonilehed)

1851–1855

EAA.297 — Liivimaa kubermanguvalitsus

297

6

749

Riia Grebenštšikovi koguduse (bespopovetsi) abielupaaride nimekiri

1915

 

 

750

Kasepää vanausuliste koguduse abielupaaride nimekiri

1915

 

 

751

Riia Grebenštšikovi koguduse (bespopovetsi) sünniregister

1915

 

 

752

Kasepää vanausuliste koguduse surmaregister

1915

 

 

755

Kolkja pomori vanausuliste koguduse abielupaaride nimekiri

1916

 

 

756

Tartu vanausuliste koguduse abielupaaride nimekiri

1916

 

 

757

Riia Grebenštšikovi koguduse (bespopovetsi) sünniregister

1916

 

 

758

Kolkja vanausuliste koguduse sünniregister

1916

 

 

759

Tartu vanausuliste koguduse sünniregister

1916

 

 

760

Mustvee vanausuliste koguduse sünniregister

1916

 

 

761

Riia Grebenštšikovi koguduse (bespopovetsi) surmaregister

1916

 

 

762

Kolkja vanausuliste koguduse surmaregister

1916

 

 

763

Mustvee vanausuliste koguduse surmaregister

1916

 

 

764

Tartu vanausuliste koguduse surmaregister

1916

EAA.1880 — Tartu politseivalitsus

1880

1

157

Sünnid, surmad

1848—1880

 

 

158

Abielud

1879—1888

 

 

159

Abielud

1883—1888

 

1451

Vanausuliste registrid

1834—1849

 


1459

Vanausuliste revisjonilehed ja tõendid

1850—1852

 

 

1460

Vanausuliste meetrika

1830—1839

EAA.3110 — Alatskivi vallavalitsus

3110

1

263

Abielud

1904—1905

 

 

264

Vana– ja õigeusuliste nimekiri

1861

 

 

265

Sünnid ja surmad

1891—1896

 

 

266

Sünnid ja surmad

1896—1902

EAA.949 — Tartu sillakohus

949

1

1593

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1852

 

 

1594

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1852

 

 

1595

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1852—1854

 

 

1596

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1853—1855

 

 

1597

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1853—1864

 

 

1598

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1863

 

 

1599

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1873—1874

 

 

1600

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1874—1876

 

 

1601

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1877—1878

 

 

1602

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1879—1881

 

 

1603

Mõisate kuuaruanded vanausuliste kohta (nimelised)

1879—1882

 

 

1604

Teateid vanausuliste kohta (väljavõtted meetrikatest, sisaldab samas ka kirju)

1883

 

 

1605

Teateid vanausuliste kohta (väljavõtted meetrikatest, sisaldab samas ka kirju)

1884—1886

 

 

1606

Teateid vanausuliste kohta (väljavõtted meetrikatest, sisaldab samas ka kirju)

1887

 

 

1607

Teated sündide, surmade ja abielude kohta

1888

 

 

1608

Peipsiäärsete vene vanausuliste nimekiri külade kaupa

1819

 

 

1609

Tihita, Kinitsa, Raischa sündinud, surnud, abiellunud

1821—1833

 

 

1610

Peipsiäärsete vanausuliste nimekiri külade kaupa

1828

 

 

1611

Peipsiäärsete vanausuliste nimekiri

1850

 

 

1612

Kavastu mõisa vanausuliste mustandrevisjonilehed

1850

 

 

1613

Kastre mõisa vanausuliste mustandrevisjonilehed

1850

 

 

1614

Laius–Tähkvere mõisa vanausuliste mustandrevisjonilehed

1850

 

 

1615

Vanausuliste nimekiri

1851

 

 

1616

Tartumaa vanausuliste nimekiri

1853—1854

 

 

1617

Tartumaa vanausuliste nimekiri

1855

 

 

1618

Kavastu mõisas elavate sissekirjutamata vanausuliste nimekiri

1855

 

 

1719

Vanausuliste sünnid ja surmad

1834—1844

 

 

1720

Tartumaa vanausuliste sünniregister. Schnurbuch des Dörptschen Ordnungsgericht über die im Dörptschen Kreise bei den Raskolniken vorgekommenen Sterbefälle

1879—1888


EAA.1004 — Valga maksuvalitsus

1004

2

32

Vanausuliste hingeloend, IX revisjon

1850

EAA.997 — Tartu maksuvalitsus

997

1

852

Vanausuliste revisjonilehed

1858

EAA.3833 — Pärnu maksuvalitsus

3833

1

152

Vanausuliste revisjonilehed

1852

           

Kirjandus:

  • Otu Liiv, Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII sajandi esimese veerandini: koos asustuse tulunduselu ja usulise seisundi vaatluskatsega päämiselt Rootsi ajal. Tartu, 1928
  • Gustav Ränk, Peipsi kalastusest. Tartu, 1934.
  • Alice Moora, Peipsimaa etnilisest ajaloost: ajaloolis–etnograafiline uurimus Eesti-Vene suhetest. Tallinn, 1964.
  • Рихтер, Е. В., Русское население западного Причудья: (очерки истории, материальной и духовной культуры). Таллинн, 1976
  • Eestimaa 1725.—1726. a. adramaarevisjon. III k. Virumaa. Allikapublikatsioon. Tallinn, 1988
  • Eesti vanausulised: väike kirikuloo teatmik = Староверы Эстонии: краткий исторический справочник = The old believers of Estonia: a brief historical survey. Galina Ponomarjova, Tatjana Šor. Tartu, 2006
  • Peipsimaa asulad = Поселения Причудья. Leonid Mihhailov; [tõlkija Jüri Ojamaa; toimetaja Pavel Makarov; kujundus: Sergey Hmelevskih]. Tallinn, 2008
Juudid

Juudid pärinevad vanaheebrea rahvast. Nad elasid hajusalt paljudes maades, sh endises Kura-, Eesti- ja Liivimaa kubermangus ning hiljem Eesti vabariigis. 1926. aastal sai juudi kogukond Eestis kultuuriautonoomia, mis oli ainulaadne tolleaegses maailmas, nõukogude võimu ajal see likvideeriti.

Ehkki kaupmehena, meistrina ja lihtsalt välisriigi kodanikuna elasid juudid Eesti sadamalinnades Tallinnas, Pärnus ja Narvas juba 13. sajandist alates, pole arhiivist nende kohta dokumente leidmine lihtne ning see nõuab põhjalikumat ettevalmistust.

Kuni 19. sajandi lõpuni ei kuulunud Eesti ala juutide asustuspiirkondade hulka, kuid mõned sotsiaalkategooriad — kantonistid ehk Nikolai sõdurid, välisriikide alamad, üliõpilased, haiged inimesed ja illegaalid — elasid Eestis ka varem. Kantonistide koolid (1804—1856) olid Vene armee juures eksisteerivad sotsiaalsed institutsioonid, kus hariti madalama auastmega sõjaväelaste lapsi, orbe, vanausulisi ja juute. 1861., 1865. ja 1867. ja 1879. aasta määruste alusel võisid juudi soost I ja II gildi kaupmehed, käsitöölised, endised sõjaväelased ja kõrgharidusega isikud elada ka teistes Eesti linnades, kuid ainult politsei range kontrolli all. Nimelist või ainelist infot nende kohta võib leida AISist. 19.—20. sajandi alguse dokumente võib enamasti leida Eesti- ja Liivimaa kubermanguvalitsuste, kohtute, magistraatide, politsei- ja linnavalitsuste fondidest.

Tartu ülikooli (EAA.402, 1802―1918; EAA.2100, 1918―1944), Tartu veterinaariainstituudi (EAA.404, 1848―1918) ja Tartu eraülikooli kursuste (EAA.1734, 1907―1920) fondides asub suur hulk juudi soost õppejõudude ja üliõpilaste personaaltoimikuid, juudi tudengiseltside dokumente ning toimikuid juutide kõrgkoolidesse vastuvõtmise kohta. Isikute kohta andmete leidmiseks AIS-ist tasub proovida nimede erinevaid kirjakujusid, nt Rabinowitsch, Rabinovitsch*, Rabinovitš*, Рабинович* ja katsetada mitmekeelsete otsisõnadega, nt juut*, juudi*, he*brea*, *jüdisch*, евреи*. Otsida tasub nii eesti, saksa kui vene keeles.

Juudi kogudused

1828. aastal kujunes Tallinnast kantonistide kogunemispaik ja 1830. aastal tekkis seal esimene Eesti juudi kogudus, esialgu illegaalselt. 1859. aastast alates lubati juudi soost Nikolai sõdureil elada peale Tallinna ka Pärnus ja Tartus.

19. sajandi lõpus  tegutsesid juudi palvemajad Pärnus (1859), Tartus (1865), Valgas (1871), Narvas (1877), Viljandis (1876), Rakveres (1879) ja Võrus (1888). Palvemajade juurde kuulusid ka kalmistud. Infot juudi palvemajade ja sünagoogide avamise kohta leiab Eesti- ja Liivimaa kuberneri fondist.

Digipiltidena on Saagas (alajaotus „Muud konfessioonid“) kättesaadavad Tartu (EAA.5413, 1897―1926), Narva (EAA.5417, 1911―1926), Rakvere (EAA.5422, 1921―1926), Valga (EAA.5419, 1919―1926), Viljandi (EAA.5420, 1917―1926) ja Võru (EAA.5421, 1883―1926) juudikoguduste meetrikad.

Tartu juudi koguduse ehk usuühingu dokumendid on hoiul Rahvusarhiivis Tallinnas (ERA.2284 „Tartu Juudi Usuühing“, 1861―1940, sh sünni-, abielu- ja surmateatised 1921―1937, säilikud 38―44; sünniraamatud 1906―1921, säilikud 45―50; abieluraamatud 1906―1924, säilikud 51―54; surnute raamatud 1861―1937, säilikud 55―59, 67―71). Samas fondis leidub ka Kopl Joktoni Tartu koguduse ajaloo originaal (ERA.2284.1.106).

Vanim ja suurim juudi kogudus töötas Tallinnas (1830―1941), koguduse dokumendid asuvad Tallinna linnaarhiivis (TLA.1387, „Tallinna Juudi Kogukond“, 1859―1930), sh ka Nosson Gensi Tallinna koguduse ajalugu (TLA.1387.2.67).  

Juudi fondid

Rahvusarhiivis Tartus on hoiul Tartu juudi alg- ja keskkoolide fondid (EAA.2037, EAA.2038), mille abil saab jälgida koolide arengut aastail 1877―1941 ning uurida õpilaskonda ja personalitoimikuid. Samuti leidub mitmeid isikufonde: Mirvitz (EAA.1444, 1920―1940; Mirvits, Mirwitz, Мирвиц), Selmanovitš (EAA.1455, 1884―1939; Selmanovitsch, Zelmanovitsch, Зельманович), hambaarst Arnold Perlmann (EAA.2056, 1926―1941; Perlman, Перльман).

Samuti saab uurida Rahvusarhiivis Tallinnas säilitatavaid Eesti Vabariigi juudi vähemusrahvuse kultuuromavalitsuse (1926―1940) tekkimise ja tegevuse ajaloo (ERA.1107) ning Tartu, Võru-Petseri, Pärnu, Viljandi, Narva ja Valga juudi vähemusrahvuse kultuuromavalitsuse kultuurhoolekogude materjale (ERA.2273, ERA.2275, ERA.2276, ERA.2277, ERA.2278, ERA.2279).

Kuni 1940. aastani registreeriti Eesti vabariigis üle 60 juudi kultuuri-, haridus-, üliõpilas-, spordi-, kooperatiivi- ja usuühingu. Nendest on olemas fondid: „Valga Juudi Kirjandus-Dramaatiline J. A. Peretzi nimeline Selts“ (ERA.2274, 1920―1931), „Juudi Kultuurselts Šolem Aleichem“ (ERA.2280, 1928―1940), „Tartu Juudi Rahvaühing“ (ERA.2283, 1906―1940), „Tartu Juudi Hoolekande Selts“ (ERA.2285, 1896―1940), „Tartu Juudi Üliõpilaste Kassa“ (ERA.2289, 1887―1928); „Üliõpilaskonvent Korporatsioon Limuvia Tartu ülikooli juures“ (ERA.2292, 1882―1940); fotofond „Üliõpilaskonvent Korporatsioon Limuvia“ (EFA.238, 1923―1933); „Akadeemiline Juudi Ajaloo ja Kirjanduse Selts Tartu ülikooli juures“ (ERA.2294, 1883―1940); „Valga Juudi Spordiselts Makkabi“ (ERA.2290, 1917―1920). 

Tallinna Juudi Hoiu-Laenuühisuse ning Tartu Juudi Ühispanga dokumendid asuvad koondfondis „Krediidiühistud“ (ERA.148). Koondfondis „Haridusseltsid“ (ERA.2800) asub Pärnu Juudi Haridusselts Ache(a)dus (ERA.2800.1.421―434, 1919―1940). Koondfond „Naisseltsid“ (ERA.2760) sisaldab Pärnu Juudi Naisseltsi Zdako (ERA.2760.1.127―129, 1931―1940) ning Sionistliku Juudi Naisorganisatsiooni Jung WIZO (ERA.2760.2.1―4, 1931―1933) dokumente.

Kõik juudi asustused ja ühingud likvideeriti 1940. aastal (ERA.2199, „Juudi ühingute ja organisatsioonide likvideerimise komisjon Eestis“, 1939―1940).

Lisaks on veidi perioodikat (nt „Ajakirja Kodima toimetus“, 1919, ERA.2496, ja „Ajalehe Juudi Sõna toimetus“, 1920, ERA.2286) ning Nosson Genssi isikufond (ERA.2282).

Tallinna linnaarhiivis leiduvad 19.―20. sajandi Tallinna juutide elu kajastavad dokumendid. Kohalik juutide mitmekülgne tegevus kajastub koolide ja seltside fondides: „Tallinna Juudi Eragümnaasium ja Algkool“ 1913―1940, TLA.855; „Juudi Kultuurselts Licht“ 1926―1940, TLA.11; „Juudi Kultuurvalitsuse Tallinna Eraühisgümnaasiumi Vilistlaskogu“ 1936―1940, TLA.13; „Juudi Seltskondlik Ühing“, TLA.1383; „Tallinna Juudi Heategev Selts Zdoko-Gdoilo“, 1927―1940, TLA.1384; „Juudi Kaupmeeste ja Töösturite Selts“, TLA.1385; „Tallinna Juudi Bridžiklubi“,1936 ―1940, TLA.1386; „Maks Nordani nimeline Tallinna Juudi Noorsooühing“,1921―1922, TLA.1388; „Tallinna Juudi Ühispank“, 1940―1941, TLA.1389; „Tallinna Juudi Rahvamaja“, 1940―1941, TLA.R-389.

Esimese Tartu ülikooli juuditeaduse professori Lazar Gulkovitši (1898―1941) isikufond asub Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirjade- ja harulduste osakonnas (fond 47).

Bibliograafia

  • Мыш, М. И, Руководство к русским законам о евреях. 3-изд. СПб, 1904.
  • Мыш, М. И, Руководство к русским законам о евреях. Дополнение. СПб, 1910.
  • Отчет хозяйственного правления Еврейского Молельного Общества в городе Юрьеве Лифляндской губернии. Юрьев, [1901–1917].
  • Устав Нарвского еврейского вспомогательного общества ремесленников. Narva, 1910.
  • Der frajer soldat: organ fun oisfirungs-komitet fun di idn militer dinende fun der 12-ter armei aroisgegebn / aroisgeber Iskojev. Valk, 1917.
  • Jokton, Kopl, Juutide ajaloost Eestis. Tartu, 1992.
  • Genss, Nosson, Zur Geschichte der Juden in Eesti. I. Die Revaler Synagoge in Zusammenhang mit der Geschichte der Juden in Reval. Tartu, 1933.
  • Genss, Nosson, Bibliograafia judaica Eestis II. Tallinn, 1937.
  • Juudi vähemusrahvuse statistika Eestis: 24. III. 1935 a. Koostanud S. Gurin. Tallinn, 1936. Lk 10―11.
  • Liebman, Abe, Ajaloolised ja kultuurilised eeldused juudi koguduse tekkimiseks ja arenemiseks Eestis. Tartu, 1937.
  • Gurin-Loov, Eugenia, Eesti juutide katastroof 1941 = Holocaust of Estonian jews 1941 / [inglise keelde tõlkinud Mari Kull]. Tallinn: Eesti Juudi Kogukond; [Tallinn]: Ajakiri Horisont, 1994.
  • Jaigma, Martin, If thou lackest knowledge, what hast thou acquired? (Talmudic proverb). Social mobility of Slovenian and Estonian Jewish communities in the late 19th and 20th centuries - a comparative study. Ljubljana, 2008.
  • Hiio, Toomas, Jewish Educational Heritage at Tartu University, Tartu University Museum. Annual report 1998. Tartu, 1999.
  • Rausepp, Anu, Juutide haridusoludest Venemaal. Eestist pärit esimesi juuditare Tartu Ülikoolis, Vita academica, vita feminea: artiklite kogumik. Tartu, 1999.
  • Shor, Tatiana, Judaica in the Historical Archives of Estonia. Avotaynu, 1993, vol. IX, No 3, P. 15―16.
  • Shor, Tatiana, The sources in Estonia for the Jewish education history (19th century―1940). Annual Report 1998. Tartu University History Museum. Tartu, 1999. P 189 ―196.
  • Шор, Татьяна, Источники по истории евреев в Эстонии (XIX в. ―1940). ― Between the East and West. Jews in Russian and European Culture. Tallinn, 2000. P 248―257. (Tallinn University of Social and Educational Studies. Hebrew University of Jerusalem)
  • Шор, Татьяна, Еврейская историография в Эстонии (1927―1940). Proceeding of the Tenth Annual International Interdisciplinary Conference on Jewish Studies. Part 1. Moskow, 2003. P 403―421.

Kasulikud lingid:

Eesti Juudi Muuseum

United States Holocaust Memorial Museum
Baltisakslased

Baltisakslaste genealoogilised allikad

Palju baltisakslaste perekonnalugu puudutavat väärtuslikku allikmaterjali on juba trükis avaldatud. Asendamatuks allikaks on Saksamaal 1920.—30. aastatel välja antud genealoogiline käsiraamat „Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften“, mis koos mitmesuguste teiste baltisakslasi käsitlevate biograafiliste teostega on digiteerituna leitav Baltische biographische Lexika alt.

Andmeid baltisakslaste sündide, surmade ja abiellumiste kohta leiab Saaga alajaotuse „Kirikuraamatud“ alt, kus luteri koguduste kirikuraamatute seas on sageli (eriti enne 19. sajandi keskpaika) saksa pihtkonna kohta peetud eraldi köiteid, hiljem on aga sakslased raamatutes esitatud ülejäänud kogudusest eraldi (enamasti iga alajaotuse alguses). Samuti on baltisaksa perekonnad kirjas hingeloendites. Lisaks perekonnaloo põhiallikatele leidub arvukalt allikaid, mis sisaldavad andmeid saksa päritolu perekondade ja isikute kohta alates mõisa– ja isikufondidena sälitatavatest perekonnaarhiividest kuni erinevate kohtu– ja isikutoimikuteni välja. Esmase ülevaate mingi perekonna kohta leiduvast annab AISi nimeotsing. Eraldi väärib märkimist rikkalik baltisaksa perekondade fotopärand, millest suur osa on juba digiteeritud ja kättesaadav fotode andmebaasis Fotis (suuremate kollektsioonidena fondid 1674 ja 1850, samuti mõisa– ja isikufondid). Samuti on baltisaksa aadliperede genealoogiaga tegeledes möödapääsmatuks allikaks aadlivappide andmebaas. Andmeid baltisakslaste maaomandi kohta leiab kinnistute andmebaasist.

Balti aadlisuguvõsade genealoogilisi andmeid kogusid ja talletasid rüütelkondade matriklikomisjonid. Eestimaa rüütelkonna matriklikomisjoni arhiivi kohta on täpsem ülevaade toodud allpool. Liivimaa rüütelkonna samalaadne materjal on hoiul Läti Riiklikus Ajalooarhiivis Riias fondis 214, ülevaate sealsetest kogudest saab andmebaasist „Eestiainelised materjalid välisarhiivides“. Saaremaa rüütelkonna matriklikomisjoni materjalid, sh perekondade toimikud on leitavad fondist EAA.957. Allpool tutvustatakse lähemalt kolme suuremat spetsiaalselt baltisaksa suguvõsade genealoogilisi ja biograafilisi andmeid sisaldavat fondi.

Eestimaa rüütelkonna matriklikomisjon (EAA.854)

Eestimaa rüütelkonna arhiiv kuulub Rahvusarhiivi vanimate ja väärtuslikemate fondide hulka, sisaldades enam kui 12000 säilikut perioodist 1240—1923 ning pakkudes rohket teavet Eesti ajaloo väga erinevate tahkude kohta. Rüütelkonna fond koosneb erinevate rüütelkonna võimuorganite ja alaliste ning ajutiste komisjonide tegevuse käigus loodud ja saadud materjalist. Genealoogilises mõttes pakub suurimat huvi Eestimaa rüütelkonna juures tegutsenud matriklikomisjoni dokumentaalpärand. Eestimaa aadlisuguvõsad olid aadlimatriklisse kandmata kuni 1741. aastani, mil Eestimaa rüütelkonna peamees Jacob Johan von Tiesenhausen tegi maapäeval ettepaneku moodustada matriklikomisjon. 1745. aastal hakati koostama Eestimaa aadlimatriklit (Ritterbank), millega tõmmati selge vahe immatrikuleeritud aadli ja immatrikuleerimata aadli vahele. Viimane moodustas maiskonna (Landsassen). Vastmoodustatud matriklikomisjoni kuulus kaks deputaati igast maakonnast ja seda juhtis vabahärra Friedrich von Stackelberg. Kõik aadlimatriklisse kandmise soovi avaldanud isikud pidid tõendama oma aadellikku päritolu. Esimesed sissekanded Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse tehti 1745. aastal, kuid päris valmis sai see alles 1756. aastal. Keisrinna Katariina II manifesti alusel 31. märtsist 1786 võeti aadlimatriklisse ainult pikka aega kohapeal elanud sünniaadlisuguvõsad, kes said seega immatrikuleeritud aadlikeks.

Eestimaa rüütelkonda kuulunud aadlikud on jaotatud kolme klassi: I klassi kuulusid isikud, kes olid aadlitiitli ja –vapi saanud ning olnud maaga seotud enne 1561. aastat; II klassi kuulusid Rootsi valitsuse ajal (1561—1710) aadlitiitli saanud isikud; III klassi kuulusid Vene valitsusajal kuni 1882. aastani aadlitiitli saanud isikud. Rüütelkonna matriklikomisjon tegeles aadlimatrikli ning aadliperekondade üle arvestuse pidamisega kuni rüütelkonna likvideerimiseni 1920. aastal. Matriklikomisjoni arhiivis leidub erinevaid komisjoni tegevust kajastavaid dokumente alates aadlimanifestidest, koosolekute protokollidest ja aruannetest kuni aadlike nimekirjade ja kirjavahetuseni matrikli pidamise küsimustes. Saagas on digiteerituna 480 matriklikomisjoni poolt koostatud toimikut Eestimaa kubermangu immatrikuleeritud ja mitteimmatrikuleeritud aadliperekondade kohta, mis sisaldavad erinevaid genealoogilisi andmeid ning sugupuid 18. sajandist 1922. aastani.

Eestimaa Üldkasuliku Ühingu matriklikomisjon (EAA.1674)

Kui Eestimaa rüütelkond 9. juunil 1920 Eesti Asutava Kogu poolt vastuvõetud "Seisuste kaotamise seaduse" alusel likvideeriti, jätkus selle praktiline tegevus sisuliselt suures osas Eestimaa Üldkasuliku Ühingu nime all. Nii loodi Eestimaa Üldkasuliku Ühingu juurde ka matriklikomisjon,  mis tegeles Eestimaa aadliperekondade genealoogiliste materjalide ja fotode kogumise ja nende läbitöötamisega. Selle töö tulemusena koostati matriklikomisjonis baltisaksa perekondade kohta genealoogilisi tabelid ning toimikuid, mis oma andmete poolest on sarnased Eestimaa rüütelkonna matriklikomisjoni materjalidega. Matriklikomisjoni tegevust juhtis endine Eestimaa rüütelkonna genealoog Georg von Wrangell, komisjoni liikmeteks olid Georg von Krusenstern ning parun Ernst von Stackelberg. Aadliperekondade toimikute koostamisega tegeles komisjonis kolonel Nikolai von Essen. Matriklikomisjon lõpetas tegevuse 1940. aastal. Matriklikomisjoni arhiivis on 2257 säilikut, mis pärinevad aastatest 1743—1941. Matriklikomisjoni arhiivist eraldati 1962. aastal G. C. G. von Törne poolt kogutud toimikud, millest moodustati eraldi genealoogiliste materjalide kollektsioon "Törne arhiiv"“ (EAA.4918, vt eraldi kirjeldust). Lisaks genealoogilistele materjalidele hõlmab matriklikomisjoni fond ka mitmesuguseid komisjoni tegevusega seotud dokumente: eelarveid, aruandeid ning kirjavahetust. Samuti leidub siin väga erinevaid ajalooalaseid kogutud materjale — väljalõikeid, väljakirjutusi allikatest, märkmeid ja ülestähendusi — ning fotosid, mis ei paku sedavõrd suurt huvi perekonnaajaloo uurijatele. Rahvusarhiiv on matriklikomisjoni arhiivist mikrofilminud ning digiteerimiseks valinud 549 säilikut, millest põhiosa moodustavad erinevate aadliperekondade genealoogilised toimikud (von Aderkas kuni von Zoeckell) ning erinevat päritolu saksa rahvusest perekondade kohta koostatud toimikud, mis sisaldavad ajaleheväljalõikeid ja muid eri allikatest pärit genealoogilisi materjale (Adam kuni Wolff). Viimati mainitud toimikute puhul on tegemist genealoog Törne poolt kogutud materjalidega, mis on jäänud omal ajal Törne arhiivifondiga liitmata. Lisaks perekondade kaupa süstematiseeritud toimikutele leidub ka mitmeid üldisemat huvi pakkuvaid allikaid: genealoogilisi tabeleid ja ülestähendusi, Eesti– ja Liivimaa surnuaedadele maetud sakslaste nimekirju ja erinevaid biograafilisi materjale.

Törne arhiiv (EAA.4918)

Selle rikkaliku ja ülihinnalise arhiivifondi näol on tegemist genealoogi ja arhivaari Gottfried Carl Georg von Törne  (1854—1918) poolt kogutud genealoogiliste materjalidega. Törne sündis 1. juunil 1854 Peterburis ning õppis Pärnu ja Kuressaare gümnaasiumis. 1881. aastal sügisel võeti Törne tööle Tallinna linnavalitsusse. Tema ülesandeks sai Tallinna linnarhiivi materjalide korrastamine. 1913. aastal jäi Törne vaimuhaigeks ning viibis ilmselt sellest ajast kuni surmani Seewaldi vaimuhaiglas Tallinnas, kus suri 20. veebruaril 1918. Törne  töötas aastatel 1883—1913 Tallinna Linnarhiivis linnaarhivaari abina. Ametikohustuste täitmise kõrval asus ta hobi korras aktiivselt koguma ja süstematiseerima genealoogilisi ja biograafilisi andmeid, keskendudes esialgu literaatide, vanade rae– ja gildiliikmete ning käsitööliste perekondadele. Edaspidi laiendas Törne oma huviringi kõikidele nii linnades kui maapiirkondades elanud saksa perekondadele, kogudes seejuures andmeid ka Venemaale asunud perekonnaliikmete kohta. Alates 1891. aastast oli Törne Berliinis tegutseva heraldika– ja genealoogiaühingu Herold (Verein für Heraldik, Genealogie und verwandte Wissenschaften zu Berlin e. V.) kirjasaatjaliige, saates ühingule mitmeid enda kogutud andmeid ja uurimistulemusi. Törne suure genealoogilise erakogu sai pärast tema surma vastavalt tema viimsele tahtele enda valdusse Eestimaa Kirjanduse Ühingu genealoogiasektsioon, mille juures toimus ka materjalide esmane korrastamine. Juba 1918. aastal on genealoog Georg Adelheim (1884—1952) koostanud esimese Törne kollektsiooni korrastamiskava. Eestimaa Kirjanduse Ühingu käest omandas Törne arhiivi tõenäoliselt 1920.–1930. aastatel Eestimaa Üldkasuliku Ühingu matriklikomisjon, mille arhiivi koosseisus võeti Törne poolt kogutud materjalid pärast II maailmasõda vastu ka tolleaegsesse Eesti NSV Riigi Keskarhiivi Tartus. 1962. aastal eraldati valdav osa Törne kollektsioonist Eestimaa Üldkasuliku Ühingu matriklikomisjoni arhiivifondist ning moodustati sellest iseseisev fond „Törne arhiiv“.

Törne fondi kuulub 2273 säilikut, mis koos hilisemate täiendustega on dateeritud ajavahemikku 1699—1939. Valdavas enamuses on Törne poolt kogutud materjalide puhul tegemist baltisaksa perekondade toimikutega, mis sisaldavad kirikuraamatutest tehtud väljakirjutusi, kirju, nekrolooge, surmakuulutusi, ajaleheväljalõikeid jms. Törnele huvi pakkunud isikute ring ei piirdu aga ainult aadlisoost perekondadega, vaid hõlmab väga suurt hulka eri päritolu saksa rahvusest isikuid. Lisaks on Törne kogunud ka mitmesuguseid muid üksikisikute ja perekondade dokumente, käsikirju, artikleid, fotosid ja muid isikuandmeid sisaldavadi ajaloolisi dokumente. Kõik Törne arhiivi toimikud on digiteeritud ja kättesaadavad Saagas.