Liigu põhisisu juurde
Tagasi

Kutse: Herbert Ligi ajalookogumiku esitlus 25. oktoobril Tartus

Rahvusarhiiv annab Tartu Ülikooli kauaaegse ajalooprofessori ja üldajaloo õppetooli juhataja Herbert Ligi 95. sünniaastapäevaks välja kogumiku tema kirjutistest. Raamatu esitlus toimub 25. oktoobril algusega kell 15 Rahvusarhiivis (Tartu, Nooruse 3). 

Herbert Ligi (1928–1990) oli Tartu ülikooli kauaaegne ajalooprofessor ja üldajaloo õppetooli juhataja. Ta kandis nõukogude ajal edasi Eesti Vabariigi ajaloouurimise traditsioone ja rõhutas allikakriitika ning objektiivse teadusliku lähenemise tähtsust. Ligi oli hästi kursis uuemate ajalooteaduse suundadega läänemaailmas – eelkõige Põhjamaades – ja  see kajastus nii tema teadustöös kui ka üliõpilaste juhendamises. Ligi peamiselt agraarajaloo ja talurahva ajalooga seotud uurimused paistsid silma nii põhjalikkuse kui ka tollal uuenduslike statistiliste meetodite kasutamise poolest.

Esitlusel kõneleb pikemalt professor Herbert Ligist kui ajaloolasest ja kolleegist emeriitprofessor Tiit Rosenberg ning seejärel tutvustab raamatut dr. Ülle Tarkiainen. Esitluse ametliku osa lõpetab nö. vaba mikrofon, kus õpilased ja kõik soovijad saavad sõna. Esitluse ametlikule osale järgneb seltskondlik keskustelu Rahvusarhiivi fuajees.

Esitletava kogumiku artiklitest suurem osa on seotud talurahva koormiste, asustusajaloo ja  ajaloolise demograafiaga. Tervikuna on avaldatud Herbert Ligi 1963. aastal ilmunud ulatuslikule kaardimaterjalile tuginev monograafia „Põllumajanduslik maakasutus Eestis XVI–XVII sajandil“, mis on püsiva väärtusega Eesti maaviljeluse ajaloo seisukohalt. Nõukogude Liidu üldise perestroikaaegse liberaliseerimise õhkkonnas 1980. aastate lõpul keskendus Ligi täiesti uutele teemadele. Õpetatud Eesti Seltsi ajaloo uurimine ja tutvustamine muutus oluliseks seoses seltsi taastamisega. Uurimistöö põhiraskus kandus aga hoopis 1940.–1950. aastate Nõukogude massirepressioonide uurimisele. Ligi poleemika teiste uurijatega küüditatute ja metsavendade arvu ning repressioonide kavandajate ja elluviijate isikliku vastutuse üle hoidis tollal pidevalt üleval nii akadeemilist kui ka avalikku ajaloohuvi.