Naistepäeva puhul Arhiivikinos naistega ja naisteta

Naistepäeva puhul tulevad märtsikuus Arhiivikino ekraanile naisrežissööride filmid ja meesrežissööri film sellest, kuidas saada hakkama ilma naisteta – Leida Laiuse „Mäed kui valged elevandid“ (1963), Elo Tusti „Külaline“ (1979) ja „Nõid“ (1988) ning Igor Jeltsovi „Mehed jäävad koju“ (1956).

Lühimängufilm „Mehed jäävad koju“, Igor Jeltsovi diplomitöö Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) lõpetamisel, jutustab loo sellest, kuidas „perekonnapeal“ tuleb oma naise äraolekul iseseisvalt toime tulla pisipoja ja koduste toimetustega. Ants Eskola kehastatud isa suhtub algul oma kohustustesse reipalt, kuid oskamatuse ja saamatuse tõttu satub peagi raskustesse, mille kaudu väljendub humoorikal kombel moraal: mehed, õppige õigesti hindama ja austama naiste vaevarikast kodust tööd. Tooni võrra tõsisem, Ernest Hemingway ainetel Leida Laiuse lavastatud „Mäed kui valged elevandid“ (1963), värvifilmile üles võetud sügavate mõttevahetuste etüüd kujutab meest ja naist, kes üritavad erinevate tõekspidamiste ja nägemuste kiuste lahata ja lahendada nende suhte jaoks olulist probleemi.

Eesti rahvaluulel põhinev „Külaline“ oli samuti VGIKi lõpetaja Elo Tusti diplomitöö ning jutustab loo sellest, kuidas seitse korda seitse surma saabuvad maa peale, et viia kaasa neile määratud inimeste hinged, kuid üks algaja Surm ei saa ülesandega hakkama, sest muutub iga kohatud inimesega vestlemise järel aina inimlikumaks. Peaosas teeb suurepärase rolli Juhan Viiding ning kõrvalosades näeb … Õie Orav (Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991, 2004) on kirjutanud: „Elo Tust on noore ja algaja režissöörina omanud head silma näitlejate valikul ja näidanud ka oskust nendega töötada.“

Kahjuks sai aga film tollal teenimatult vähe tähelepanu: „Külaline“ esilinastus Eesti I filmifestivali infoprogrammis koos Raul Tammeti lühimängufilmiga „Soolo“ ning et mõlemad filmid äratasid tähelepanu, tegi mängufilmide žürii eesotsas Jüri Müüriga ettepaneku anda Elo Tustile debüüdiauhind, kuid Eesti Kinematograafia Komitee esimees Feliks Liivik lükkas selle ettepaneku kategooriliselt tagasi oma otsust põhjendamata, öeldes vaid, et „noor inimene, küll jõuab veel auhindu saada, kui tööd teeb…“ 2009. aastal anti „Külaline“ välja kassetil „Unustatud eesti lühimängufilmid“.

Elo Tusti järgmine, pea kümme aastat pärast diplomitööd valminud lühimängufilm „Nõid“ räägib Ülle Kaljuste kehastatud peategelase, elus mõndagi kogenud noore naise enesekaotusest ja rahuldamatusest: näiliselt on kiirabiarstina töötava noore Naise elus justkui kõik korras, kuid olles valinud mõistvust ja kaastunnet eeldava elukutse, vajab ise abi oma hinges valitseva rahutuse vaigistamisel. Istudes oma kodu, kivilinna paneelelamu ees pingil sunnib juhuslik mööduja Naist peeglisse vaatama… Suurepäraselt mängib loole kaasa just paneellinna keskkond, mis mõjub inimpsüühikale laastavalt – psühhotraumade vastu hakatakse abi otsima nõiakunstist, üha enam vaimustutakse šamanismist, püütakse mõista teispoolsust.

Naistepäevale pühendatud eriprogramm linastub Arhiivikino raames 13. märtsil kell 19 Rahvusarhiivi peahoones Noora (Nooruse 3, Tartu).

Aprillikuu 10. päeval toob Arhiivikino ekraanile Eesti filmiajaloolise lühifilmide programmi „Algused“, mis teeb ülevaate kodumaise filmiloo olulistest etappidest, alates Konstantin Märska trikkfilmist „Tallinna turg“ kuni eksperimentaalsete dokfilmide ja ulmepärliteni.