Kinnistuarhiivide kinnistusregistrid
Projekt kuulub Rahvusarhiivi digipöörde algatusse „Kinnistuarhiivide kinnistusregistrid“. Projekti raames digiteeritakse ja avalikustatakse kahe aasta jooksul üks miljon faili Tartu, Tallinna, Narva, Võru, Pärnu-Viljandi, Rakvere ja Pärnu kinnistusregistritest (põhiosa projekti mahust) ja kinnistusraamatutest alates 18. saj. kuni aastani 1944.
Miks oli vaja kinnistusregistreid ja mida põnevat nad sisaldavad? Kinnistamiseks ehk ingrossatsiooniks nimetatakse kinnisvara – maaomandi, hoonete jms. kohta sõlmitud õigustehingute kandmist vastavasse kinnistusregistrisse. Vajadus kinnistusregistrite pidamise järele kasvas koos majanduslike suhete arenguga. Maa muutus üha enam ostu-müügi objektiks ning laiemalt levis üks olulisemaid krediidivorme – hüpoteegilaen. Selle puhul toimus kinnisvara pantimine laenu tagatisena, kuid vara jäi jätkuvalt võlgniku valdusse, suurendades nii ostjate kui võlausaldajate riske.
Eelkõige tekkis ostjatel oht, et vara ei kuulu tegelikult müüjale, ning võlausaldajatel oht, et pant on juba eelnevalt koormatud teiste võlgadega. Nende probleemide ennetamiseks töötati mitmes Euroopa riigis välja nn hüpoteegisüsteem. Selle kohaselt omandasid kinnisvaraga seotud õigused seadusliku jõu alles pärast nende kandmist kinnistusregistri raamatusse.
Hüpoteegisüsteemi põhimõte seisneb selles, et iga kinnisvara kohta registreeritakse spetsiaalses asutuses peetavasse raamatusse kõik asjaõigused: omaniku nimi, omandiõiguse üleminekud, servituudid ja kinnisvaral lasuvad kohustused. Kinnistusraamatu sissekanded ei ole pelgalt teatmelise, vaid juriidilise tähendusega, olles kõigile siduvad. Nende eesmärk oli anda tõetruu pilt kinnisvara majanduslikust ja juriidilisest seisundist ning tagada teabe avalikkus ja usaldusväärsus.
Kinnistusregistri usaldusväärsuse põhimõtet saab kokku võtta järgmiselt: kõik, mis on raamatus kirjas, loetakse õigeks; kõik, mida raamatus ei ole või mis on vastuolus seal esitatuga, loetakse ebaõigeks. Selline lähenemine eeldas, et kõik kinnisvara puudutavad õigustehingud kantakse täielikult kinnistusregistrisse. Nende suur väärtus oli selgelt näha 1990. aastatel maareformi elluviimisel, õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamisel toetuti kinnistusregistritele.
Kinnistusraamatutest leiab originaalis või originaalidega võrdsustatud ärakirjadena dokumendid, mille alusel kinnisvarade kinnistamist teostati ning kinnistusregistrisse sissekandeid tehti: ostu-müügilepinguid, pandi- ja võlakirju obligatsioone, kinke- ja päranduse jagamise akte, testamente, kohtuotsuseid jne. Seega annavad kinnistusraamatud kõige üksikasjalikumat informatsiooni kinnisvaradega sooritatud tehingute osas.
Töid teostab pikaaegse digiteerimiskogemusega Ratus OÜ. Juba digiteeritud materjalid on kättesaadavad Rahvusarhiivi infosüsteemis AIS.