Uus näitus Nooras: “Benita Labi: Splendid loneliness*”

23. augustil kell 16 avatakse Rahvusarhiivi peahoones Noora pikaajalise arhiivitöötaja Benita Labi fotokogude põhjal koostatud näitus. Näitus jääb avatuks kuni 13. oktoobrini.

Minu tuba 23. juulil 1972 Riia t. 13-48. Isa tehtud vaskkohvikann.

ENSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi tuba 4-21 laud papyros ja Tapalt toodud nartsissid ning “peigmehe” kingitud lill.

Näituse kuraator Dagne Aaremäe kommenteerib näitust järgnevalt: “Säärane detailitäpsus ei ole Benita Labi fotode allkirjade puhul haruldane. Just seesugustest põhjalikest, kohati isiklikest kirjeldustest sai alguse minu huvi Benita Labi vastu.”

Alise-Benita Labi (1911—1988) alustas Eesti Riigi Keskarhiivis praktikandina 1939. aastal ning lahkus arhiivist 1987, pidades selle aja jooksul arhivaari, noorema teadusliku töötaja, osakonnaülema, teadusliku töötaja ja vanempaleograafi ametikohti. Endised kolleegid on kirjeldanud teda kui markantset, olemuselt aktiivselt suhestuvat, otsekohest ja vaimult kanget naist. Juba nooruspõlvest saadik huvitas teda ajalugu, ühes 1923.—27. aasta päevikus kirjutab ta: “Ei taha elada siin üksluises linnas. Tahaks, et oleksin elanud kas Vanas Roomas või Genuas.”

Näitus “Benita Labi: Splendid loneliness” esitab B. Labi lillefotosid aastatest 1959–1979. Läbi lillede saab aimu Labi elust ning lilled näitavad aja kulgu, mida rõhutavad fotodel tihti kontrastsed varjud või kell kapi peal. Fakt, et need aja möödumist kujutavad fotod on arhiivis – staatilises ajakapslis –, on otsekui protest aja kulgemise vastu.

Näituse pealkirjas esinev inglisekeelne väljend “Splendid loneliness” (eesti k. õnnis üksindus) pärineb ühest Benita Labi kirja mustandist (RA, EAA.5266.1.241) ning võtab tabavalt kokku Benita olemuse – üksik, kuid mitte üksildane – ja maailma, mis avaneb tema arhiivimaterjale uurides. Kirjutamine oli B. Labi jaoks oluline tegevus nii side pidamiseks sõprade ja perega kui ka oma tunnetest rääkimiseks päevikutes, mida ta pidas 13. eluaastast pea surmani.

Ma ei tundnud Benitat, seega lõin oma nägemuse temast sügavtrükiportreedega. Graafikatehnikast tulenev kujutise muutlikkus – söövitatud näojooned on kõigil portreedel samad, kuid vaskplaadiga trükkimisest ja selle pühkimisest tulenevalt on kujutis alati erinev – loob sarnaselt Benita Labi fotoseeriatele poeetilise narratiivi.

Näitust saab külastada esmaspäevast reedeni 9–17. Näituse külastamine on tasuta.

*Splendid loneliness – õnnis üksindus

Täname:

Studio LE60
Liina Siib
Kaire Nurk
Tõnu Hiiemäe

Reet Hünerson
Urmas Märtin
Tatjana Šor
Liisi Pabstel
… ja kõik teised Rahvusarhiivi töötajad, kes aitasid kaasa näituse valmimisele.