Rahvusarhiiv

Ava otsing

Vabariigi aastapäevale pühendatud Arhiivikino seanss eritleb inimest ja tema keskkonda

Arhiivikino veebruarikuu programm alapealkirjaga “Nii ilus vä?” jätkab dokumentalistikaga, vaadeldes seekord inimest ja tema keskkonda ning tõstatades kurblikke olustiku hääbumise ja valusaid loodussäästlikkuse küsimusi erinevates Maarjamaa nurkades läbi nelja aastakümne. Linastuvad filmid “Ruhnu” (Andres Sööt, 1965), “Mets ja inimene” (Reet Kasesalu, 1966), “Loodus ja inimene” (Mart Port, 1967) ning Peeter Toominga “Ilmamuutus” (1986) ja „Valuvesi“ (1990).

Programmi alustab tänaseks Eesti dokumentalistika elavaks legendiks saanud Andres Söödi esimese dokumentaalfilmiga „Ruhnu“ (1965), mis portreteerib selle kauge väikese saare elanike igapäevaelu ja -tegemisi poeetiliselt killustatud ning lüüriliselt katsetaval viisil. „Ruhnus“ on tunda noore filmitegija otsinguid oma filmitee alguses ning selle pigem meeleolu- kui vaatefilmi mõte selgub eeskätt tajumisel.

Teeneka filmikrooniku Reet Kasesalu aasta hilisem film „Mets ja inimene“ eritleb aga inimese ja metsa suhteid, tõstatades valusa lageraie teema. Filmi keskmesse on valitud oma töösse hoole ja armastusega suhtuv metsavaht, keda jälgitakse metsas toimetamas ning kuulatakse Fred Jüssi kaadritaguses dialoogis arutlemas inimese ja keskkonna seoste üle ning inimese vastutusest metsa ees – mets on suur väärtus ja metsavaht ise peab end üheks lüliks ahelas selle kaitsmisel. Teraval sotsiaalkriitilisel noodil jätkab Mart Porti loodusreostuse põhjusi ja lahendusi otsiv „Loodus ja inimene“ (1967) – põlevkivitööstusest tulenevaid kahjusid vaagiv film, mis rõhub samuti loodushoiu ja heaperemeheliku suhtumise olulisusele.

Programmile tõmbavad joone alla Peeter Toominga „Ilmamuutus“ (1986) ja „Valuvesi“ (1990). Esimene film viib vaataja taaskord vaikselt hääbuva saareelu radadele, seekord Hiiumaale – filmi keskmes on kolm osavat „vana kooli“ meistrimeest, kelle arutlustest kumab kahetsust, et pole enam kedagi, kellele oma oskused ja tööriistad pärandada. Vastukaaluks kurblik-rahulikule „Ilmamuutusele“ juhib aga teravalt kriitiline „Valuvesi“ jällegi tähelepanu keskkonnaprobleemidele – Läänemere reostusele. Põnevate vormilahendustega filmi kohta on öelnud kriitik Peeter Laurits: „”Valuvesi“ on 440 meetrit solgikurnamist, 146 kaadrit kõige rafineeritumalt valitud jõledusi meie oma taluõuelt.”

Arhiivikino veebruarikuu seanss “Nii ilus vä?” linastub Tartus (Rahvusarhiivi peahoones Noora, Nooruse 3) 12. veebruaril ning Tallinnas 28. veebruaril (EKKMi Kohvikus, Põhja puiestee 35). Nii Tartus kui ka Tallinnas algavad seansid kell 18, kino on kõigile tasuta.

Märtsikuu Arhiivikino seanss on pühendatud naistele ja animatsioonile ning kannab alapealkirja “A(ni)mats(i)oonid”.

Kohtumiseni Arhiivikinos!