Vaata galeriid, loe läbi lühikesed tekstid fotode all ja lahenda ülesanne.
Mõisahoonete ilme sõltus suuresti omanike jõukusest. Kesksel kohal on mõisa peahoone. Mõisakompleks pidi moodustama ühtse terviku ja seda esialgu täiesti praktilistel kaalutlustel. Kõik tähtsamad hooned – tall, aidad ja tõllakuur – pidid asuma mõisahärra silma all. Peahoonest eemal paiknesid tuleohtlikud rajatised, näiteks sepikoda ja rehi.Baltimail kuulus ühele aadliperekonnale sageli mitu mõisat. Sel juhul elati tavaliselt soodsama asendiga ja suuremas ning esinduslikumas mõisas, kus peeti ka rohkemaarvulist teenijaskonda. Mõis oli põllumajanduslik üksus, kus kasvatati teravilja, aga ka lina ja kartulit ning kariloomi.Mõisa asukohaks valiti ümbruskonna kauneim paik. Maastiku ilmestamiseks paisutati jõgesid, kaevati tiike, kuhjati kokku künkaid. Mõisapark pidi olema rahupaik, kust ammutada kosutust nii kehale kui vaimule.Nii nagu mõisahoonete välisilme puhul, sõltus ka mõisahoonete sisekujundus parasjagu moes olevatest stiilidest. Alguses olid hooned ja interjöörid lihtsamad ja tagasihoidlikumad ning aja möödudes muutusid need keerukamateks. Tähelepanu pöörati eri aegadel eri detailidele, näiteks klassitsistlikus stiilis mõisas olid tähtsa sisustuselemendina omal kohal sambad.Interjööre ilmestasid uhked tapeedid, tupsukesed, narmad, plüüskardinad ja fotod. Jõukamad mõisaomanikud hankisid oma häärberite sisustamiseks maale ja skulptuure. Mõisates kindlustas talupoegade töö mõisaomanikele igapäevase heaolu ning nii võisidki viimased anduda mõnusale jõudeelule. Keskajal olid maavaldused läänistatud maahärradele koos seal elanud talupoegadega. 16. sajandiks kujunes välja olukord, kus enamik talupoegi ei tohtinud ilma mõisniku loata lahkuda, kui mõisnik võis neid müüa või vahetada. Väljakujunenud pärisorjus kaotati Eestimaal ametlikult 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal. Esialgu siiski sõltuvus maast ei kadunud. Sisuliselt olid talupojad mõisnikule kuuluva maa rentnikud. Rendi tasumiseks pidi talupoeg mõisas teatud arvu päevi oma töövahenditega töötama. Pärast teorendi kaotamist 1868. aastal mindi üle raharendile. Üleüldse kujunesid murranguliseks 1860. aastate reformid, mille käigus vabastati talurahvas mõisa võimu alt. Mõisa tööd hakkasid tegema põhiliselt moonakad ehk aastaringsed sulased.Väiksemates mõisates oli keskmiselt 6-8 mõisateenijat ja suuremates 13-14. Teenijarahva olemasolu ja arvukus sõltus mõisa liigist, samuti mõisniku alalisest elukohast. Siia alla kuulusid näiteks kokk ja köögitüdruk, toapoisid ja toatüdrukud, samuti koduõpetajad, aednikud ja kutsarid. Alati olid mõisateenijate hulgas hädavajalikud käsitöölised – sepp, tisler, kangur ja kingsepp. Eraldi mõisateenijate rühma moodustasid mõisasundijad, kes vastutasid mõisamajanduse sujuva toimise eest (mõisavalitseja, kubjas ja kilter).Suur osa teenijarahvast liikus koos peremehega mõisast mõisasse või mõisast linna, sest aadlil oli tavaks veeta talvine aeg linnamajas.Väikest vaheldust pakkusid külalised, keda oodati ja võõrustati heameelega. Mõisas elas kirju seltskond, kelle hulgas olulisimad olid muidugi omanikud. Üldjuhul ei hõlmanud omanike ring üht, vaid mitut perekonda.Hommikusöögil piirduti üldjuhul kohvi või teega, mille kõrvale söödi kergeid suupisteid. Lõunasööki pakuti kella kaheteistkümne või ühe paiku päeval. Harilikult oli see neljakäiguline, kuid näiteks pühade ajal võis käike olla ka viis või kuus. Õhtusööki serveeriti kolmekäigulisena kella seitsme või kaheksa paiku õhtul. Tolleaegsetelt laudadelt võis leida valget leiba ning igasuguseid suupisteid, eelkõige kalatooteid – kalamarja, lõhet ja heeringalõike, sardiine, kilusid jms – ja külmi lihalõike.
*Teksti koostamisel on kasutatud raamatut Särg, Alo. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal. Argo, 2018
Saada vastus õpetajale
Vali kolme punkti asemele õige(d) sõna(d) rippmenüüst.
"*" tähistab kohustuslikku välja
Taust
Mõisast rääkides peetakse silmas üldjuhul mõisniku eluaset ehk häärberit. Ajaloolises mõttes oli mõis pigem majandusüksus, millest häärber moodustas pisikese osa. Mõisa üldilme sõltus suuresti mõisatüübist, valdajate jõukusest, kunstilisest maitsest ja vajadustest. Tihti kuulus ühele omanikule mitu mõisat, erandjuhtudel võis neid olla isegi kümneid. Siis kujunes üks mõisatest peamõisaks, mis ehitati uhkemalt välja.
Arvuliselt kõige rohkem oli rüütlimõisaid. Balti erikorra kohaselt võis rüütlimõisa omanikuks olla üksnes aadlik, kuid alates 19. sajandi teisest poolest võis omanikuks olla ka mitteaadlik. Rüütlimõisate juurde kuulusid alati ka väiksemad majandusüksused – karjamõisad, kus tegeleti eelkõige põllumajandusega.
Eravaldusse kuulunud rüütlimõisate vastandiks olid riigimõisad. Siin korraldasid majandamist tavaliselt selleks nimetatud ametnikud või rentnikud.
Ametimõisatest kujunesid välja kirikumõisad ehk pastoraadid. Need kuulusid kohaliku kiriku juurde ja pidid tagama pastorile sissetuleku.
Ka linnad ja rüütelkonnad võisid mõisaid omada.
(Särg, Alo. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal. Argo, 2018. lk 29-35)
Õpetajale
Ülesanne sobib hästi täiendama 8. klassi ajalookursust seoses Vene impeeriumiga 19. sajandil. Materjali abil saab käsitleda talurahva ja baltisakslastest aadlike suhteid ning aitab võrrelda eestlaste eluolu baltisakslaste omaga. Ülesanne sobib lahendamiseks nii üksi kui üheskoos.
Õpilasel on võimalik ülalt (Saada vastus õpetajale) õiged vastused otse õpetaja e-mailile saata.
