Ajutised näitused Nooras

09.01-29.02.2024 Eesti Meremuuseumi näitus “Kajutivestlused Johan Pitkaga. Tulevase kontradmirali värvikas meresõiduaeg 1896-1900”

“Need neli lühikest aastat, mis mul selles kodus töötades mööda lendasid, olid mu nooreea kuldsed aastad. Need läbielamused, mis ma läbi elasin selles kodus töötades, kaaluvad üles kõik eelmised ja hilisemad. Nii vaba, huvitavat, iseseisvat ja enesealgatuslikku tegelemist, võideldes korduvate raskustega ja neid võites, pole mulle elu enam kunagi võimaldanud.“ 
Johan Pitka

Johan Pitkat (1872–1944) tuntakse kui meest, kes tegutses sihikindlalt Eesti iseseisvuse saavutamise ja kaitsmise nimel Vabadussõjas ning Teise maailmasõja ajal. Ta oli nii Eesti Merejõudude kui ka Kaitseliidu asutaja. Seejuures jäi Pitka hingelt alati meremeheks ning just noorena merd sõites vormus temast otsusekindel, visa ja oma väärtustele lõpuni truuks jääv mees.

Eesti Meremuuseumi 2022. aastal valminud ja Johan Pitka 150. sünniaastapäevale pühendatud näitus heidabki valgust nendele olulistele aastatele tulevase kontradmirali kujunemisloos, keskendudes vahemikule 1896–1900, mil Pitka tegi noore kaugsõidukaptenina kaks reisi Ladina-Ameerikasse parklaeval Lilly. Oma mälestustes on ta sellele eluperioodile omistanud märgilise tähtsuse.

Näitus annab sõna juubilarile enesele, kes on oma mälestusteraamatus värvikalt kirjeldanud külastatud sadamaid, meresõitu, loodusnähtusi, laevameeskonda, laeval elanud loomi ning teekonnal kohatud inimesi. Meile avaneb pilt 19. sajandi lõpu kaubandusliku meresõidu olemuslikest tahkudest läbi ühe suure meremehe silmade.

Näituse kuraator: Teele Saar (Eesti Meremuuseum)
Näituse meeskond: Eesti Meremuuseum ja koostööpartnerid

3.10.2023-31.12.2023 Rahvusarhiivi näitus “Ma hoopis kirjutan…”

Väljapaneku koostajad Liina Lõhmus ja Maive Piik esitavad arhiiviallikate valguses rea kõnekaid küsimusi, alustades mõtteharjutusega kui palju me tänapäeval pliiatsit-paberit kirja kirjutamiseks tarvitame või oma käega allkirjagi anname, ning kas ilus käekiri on sõrme- ja klaviatuuriajastul üldse oluline. Pea 20. sajandi lõpuni oli kirja kirjutamine kõige tavalisem viis teateid saada ja saata lähedale või kaugele. Näitusele on jõudnud Rahvusarhiivi kogudes olevatest kirjadest vaid üliväike osa. Ometi saame siit aimu, missugust ehedat emotsiooni kannab käsitsi kirjutatud kiri, kuidas pöördutakse kirja saaja poole ning mis põhjustel üldse on käsi sulge haarama pidanud.

Kirjakirjutamise tavasid valgustava väljapaneku valmistasid arhivaarid Liina Lõhmus ja Maive Piik, kujundas Tiina Viirelaid.

28.08-29.09. 2023 Filmiarhiivi näitus “Unustatud ja unustamatud naised Eesti filmiajaloos”

Kas tead, kes kehastas Rummu Jüri mõrsjat 1929. linateoses “Jüri Rumm”? Millises filmis tegi silmapaistva topeltrolli Ita Ever? Mis oli Ada Lundveri esimene filmiroll? Kes Eesti näitlejannadest on kõrvuti mänginud Jeanne Moreauga? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saad vastuse Rahvusarhiivi peahoones avatud näituselt “Unustatud ja unustamatud naised Eesti filmiajaloos”.

Rahvusarhiivi filmiarhiivi kogudel põhineval näitusel leidub 16 silmapaistva näitlejanna portreed, kes on rikastanud Eesti filmiajalugu suuremate või väiksemate, ent igal juhul meeldejäävate rollidega. Elegantseid ja stiilseid suuremõõtmelisi portreesid saadab trükis, kus on välja toodud valik näitlejannade rolle varasematest ja hilisematest filmidest, ilma milleta oleks Eesti filmiajalugu keeruline ette kujutada.

Väljapanekuga saab tutvuda Rahvusarhiivi peahoones Nooras, Nooruse 3, Tartu. Maja on avatud 28.08-01.09 kell 9-17 ja alates 4. septembrist E-R kell 9-19. Kõik huvilised on lahkelt oodatud!

18.05–25.08.2023 Maria Kapajeva näitus „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“

Kaheksa aastat tagasi püüdsid Maria Kapajeva pilku internetimüügis mõned vanad fotod. „See oli minu jaoks küllalt juhuslik ost. Ameerika vahendaja, kes seda vanade fotode müügiga tegelevat rahvusvahelist veebipoodi pidas, oli nõus kokku panema „kollektsiooni“ fotodest, mis tema meelest võiksid pärineda Eestist. Sedakaudu jõudis minu kätte 105 ühikut „üksikuid fotosid ja muud tühja-tähja“, nagu vahendaja seda kollektsiooni ise kirjeldas. Oma kaaskirjas väljendas ta rõõmu selle üle, et fotod jõuavad n-ö tagasi koju. Mul ei olnud fotode ega nende USAsse sattumise kohta mingit lähemat infot. Aastal 2021, kui ma hakkasin näituseks valmistuma, üritasin vahendajaga uuesti suhelda, aga selgus, et ta oli nädal varem ootamatult surnud. Kahjuks olin lasknud mööda kaheksa aastat ilma temalt lisaküsimusi küsimata ja nüüd pole see enam võimalik. Küll aga loodan mõningatele oma küsimustele vastuseid saada näitusel – ja seda publiku abiga.“

Ka arhiivikogudes on endiselt palju ülesvõtteid, millel kujutatud isikut või isikuid ei ole suudetud tuvastada. Saame loota uutele tehnoloogiatele, mis tuvastamise inimeste eest ära teevad, ja, nagu Kapajeva, arhiivikasutajatele, kes arhiivile oma teadmisi jagavad. Näituse loomisel on Kapajeva teinud mahuka uurimistöö, kasutades eri isikuloolisi arhiiviallikaid ning neile lisaks Rahvusarhiivi näotuvastustarkvara Ilmet.

Selle näitusega teeb kunstnik katse näidata uurimisprotsessi installatsioonina. Kapajeva eksperimenteerib viisidega, kuidas avada argifotograafia pärandit, mida on sageli alahinnatud, alauuritud või marginaliseeritud. Muu hulgas tutvustab kunstnik lugusid inimestest, fotograafidest ja nende assistentidest, kes on sageli jäänud nähtamatuks või kelle mainimist on peetud ebaoluliseks. Ajal, mil arhiivid, aga veel rohkem riigi- ja militaarasutused ning rahvusvahelised korporatsioonid arendavad järjest ulatuslikumalt näotuvastustarkvara, demonstreerib Kapajeva projekt n-ö aeglase äratundmise väärtusi.

Fotograafide ja fotodele jäädvustatud inimeste järkjärguline identifitseerimine avab uusi perspektiive Eesti (mikro)ajaloole. Pöörates tähelepanu fotodel kujutatud inimeste nägudele, nende inimeste lugudele või unustatud faktidele, millest pildid jutustavad, näitab Kapajeva üles lugupidamist iga isiku ja iga individuaalse loo vastu meie ajaloos.

Maria Kapajeva kutsub kõiki külastajaid andma oma panust installatsiooni kui kestvasse uurimisprotsessi. Näitusele tulles vaata fotosid lähedalt. Kui sa tunned kellegi ära või soovid lisada muid kommentaare, siis kirjuta kollasele paberile, mida tead või jagada soovid, ning kinnita paber teibiga seinale.

Näituse tellis Kumu kunstimuuseum püsinäituse „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ (kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli) projektiruumi.

Rahvusarhiivi peahoones Tartus, Nooruse 3, on väljapanek avatud 18. maist 25. augustini.

Näituse kujundus: Karolin Kull
Näituse kujunduse kontseptsioon: Laura Linsi / LLRRLLRR
Näituse koordinaator: Liisi Pabstel
Näituse tehnikud: Ojari Lüüs, Peeter Reppo
Näituse graafilise disaini kontseptsioon: Maria Muuk
Näituse plakat: Einike Leppik
Kunstniku uurimisassistent: Ketlin Käpp
Konsultandid: Linda Kaljundi, Annika Toots, Karmen-Eliise Kiidron, Mirja Ots
Täname: Linda Kaljundi, Kadi Polli, Liisa Kaljula, Merilis Roosalu (Tallinna Linnamuuseum – Fotomuuseum), Mari Škerin, Stella Mõttus, Aado Luik, Janeli Suits, Piret Karro, Lembi Anepaio, Tiia Haug, Siim Asmer, Aljona Kapajeva ja perekond Sokk, Jaan Joonas, Mari Jänes, Tiina ja Kristiina Aarna

29.03–05.05.2023 Kõrgema Kunstikooli Pallas meediadisaini tudengite graafikanäitus “Sõlm”

Kõik on sõlmes! Seda näib olevat võimatu lahti harutada. See „sõlm” lahti harutada võib tunduda võimatu soovina, kuid tahe seda enda sees teha peaks igaühes olema. Graafikaga tegelemine annab võimaluse endasse süüvida, ennast visuaalses keeles väljendada ja seeläbi lahti harutada umbsõlmi, mis meie sisse on tekkinud. Iseenesega tegelemine pole kerge, aga käeline tegevus koostöös mõttetegevusega aitab leida vastuseid paljudele küsimustele.

Pallase meediadisaini osakonnas õpivad tudengid tundma põhilisi graafikatehnikaid – sügavtrükk (ofort), kõrgtrükk (linoollõige), lametrükk (kivilitograafia), serigraafia (võrgutrükk). Soov oma tundeid paberil väljendada on suur. Tulemused on üllatavad ja nii mõnedki „sõlmed” lahti harutatud.

Näitus on üks osa suuremahulisest graafikanäitusest „Sõlm”, mis toimus galeriis Pallas 2022. aasta kevadel ja kus oli vaatamiseks 200 erinevates graafikatehnikates teost. Antud näitusel on eksponeeritud Pallase meediadisaini osakonna tudengite tööd, mis on teostatud serigraafiatehnikas (võrgutrükk)  ja mille teema on „Autoportree”.

Näitusel esinevad:

Markus Kliss, Carmen Lepik, Romy Nõulik, Helen Marie Välja, Triinu Sibul, Iiris Tisler, Anastasia Musakko, Henri Külm, Liis Allikas, Mari Mägi, Kaisa Benga, Greete Tukk, Kirke-Triin Ritsik, Anna-Liisa Sääsk, Sandra-Saskia Kärmas, Maria Lopatkina, Ronald Eiland, Mirell Smidt, Bibiana Aarma, Karita Jakobson, Erika Lille, Amanda Orav, Heldin Riga, Torm Parts, Anastasia Andrejeva, Mark Liechti, Karl Kaisel.

28.02–24.03.2023 Loodusfestivali fotokonkursi võidutööde näitus “Metsik linn”

Kuu aja jooksul teisipäevast, 28. veebruarist 24. märtsini saab Loodusfestivali fotokonkursi „Metsik linn“ näitusel näha võidutöid.

 Alates 2016. aastast korraldab Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed Loodusfestivali linnalooduse fotokonkurssi „Metsik linn“, mis keskendub linnalooduse ja linnakeskkonna suhetele. Kuue aasta jooksul on konkursile saadetud ligi poolteist tuhat fotot, nendest parimatest parimad on välja valinud žürii. Näitus koondab 2016–2022. aasta võidutööd nii laste ja noorte kui ka üldarvestuse kategoorias.

 Fotokonkurss „Metsik linn“ toob fookusesse meid ümbritseva keskkonna – konkursi eesmärk on ennekõike tabada iga osaleja nägemust linnaloodusest. „Loodus ei pea vastanduma linnale, kuid võib mõjuda linnas ootamatult, rõõmustavalt, veidralt, sobimatult, lootustandvalt,“ sõnas Loodusfestivali projektijuht Kaarin Hein. „Üllatuslikud momendid on väärt pildile jäädvustamist ja seda illustreerib hästi ka seniste fotokonkursi võidutööde näitus. Hästi tabatud pilt jutustab natuke nii inimese, linna kui looduse kohta.“

 Sel aastal ootab Loodusfestivali linnalooduse fotokonkurss „Metsik linn“ fotosid võistlustulle 27. märtsist kuni 7. maini. Info konkursil osalemise kohta kuulutatakse välja märtsi keskpaigas loodusfestivali kodulehel.

16.01–23.02.2023 Ukraina ja Poola ühisnäitus “Ema, ma ei taha sõda!”

Ukraina ja Poola koostöös sündinud näitus on liigutav tunnistus sõjast. Poola laste joonistused 1946. aastast väljendavad nende läbielatut Teises maailmasõjas ja Saksa okupatsiooni ajal 1939–1945, Ukraina laste joonistused kajastavad 2022. aasta veebruaris alanud sõda, mis kestab praeguseni. Poola laste ajaloolised joonistused pärinevad Poola Rahvusarhiivist, ukrainlaste joonistused on kogutud eelmise aasta jooksul portaali „Ema, ma näen sõda” vahendusel.

Näituse koostajate, doktor Dorota Sadowska (Varssavi Ülikool) ja professor Olha Kulinichi (Kiievi Tarass Ševtšenko nimeline Rahvusülikool) eesmärk on esile tuua, et sõda on lapse silme läbi alati ühesugune: „Sõda on hoomamatu kurjus, sõltumata ajast ja kohast, sõja ohver on alati laps. Sarnasus ajalooliste ja tänapäevaste joonistuste vahel on silmatorkav. Lapsed joonistavad tanke, pomme viskavaid lennukeid, põlenguid ja plahvatusi. Nad kujutavad vigastatuid ja surnuid, rusudes hooneid ja haudu, iseennast ja oma peresid, evakueerumist ja põgenemist. Ent alati on joonistustes ka lootust ja laste tulevikku vaatavaid unistusi.”

Joonistuste temaatilisel jaotamisel võitluse, okupatsiooni, perekonna, repressiooni, vastupanu, hävingu ja võidulootusena soovivad näituse koostajad rõhutada, kui sarnased on agressioonisõja stsenaariumid. Sõja aeg, koht ja selle tunnistajad võivad muutuda, ent sõda on ikkagi sama.

Näitus koosneb 25 plakatist, kus lisaks joonistustele on tekstid poola, ukraina ja inglise keeles. Näitusega on ühendatud koduleht: https://momidontwantwar.eu.

10.10.2022-04.01.2023 Eesti sõjamuuseumi näitus “Lasnamäe lennuväli”

Tihtipeale meenuvad Lasnamäest kõneldes esmajoones sovetiajal ehitatud paneelelamud, kuid siin leidub palju muudki huvitavat. Kas teadsid, et juba tsaariaja lõpul tegutses Lasnamäe kõrgel paepealsel lennuväli? Lasnamäe lennuväli kasvas ja laienes kuni 1970. aastani. Tänaseks on linn lennuvälja juba suuresti alla neelanud, kuid siin ja seal on veel alles selle rajatisi ja lennuradade osigi.

Esimene lennuk maandus Lasnamäele juba 1913. aastal, kuid eriti märkimisväärne oli lennuvälja areng iseseisva Eesti kahe kümnendi jooksul. Sel ajal valmis suur linnak, mille mõned hooneid on säilinud tänaseni. Siin koolitati välja kümneid lennundusspetsialiste ning isegi konstrueeriti Eesti oma lennukeid.

Lisaks sõjalennukitele on Lasnamäelt õhku tõusnud ka kauba- ja reisijateveoga tegelenud lennufirmade masinad. Enne Ülemiste lennujaama rajamist lennati nii Helsingi kui Varssavi vahet just Lasnamäelt. Sellest ja paljust muust saab rohkem teada põneval näitusel.

Väljapanek on Rahvusarhiivi Tartu galeriis Nooruse 3 avatud tööpäeviti kell 9–17 ning oktoobrikuus laupäeviti kell 9-15. Näitusega saab tutvuda detsembri alguseni.

08.08-29.09.2022 Rahvusarhiivi filmiarhiivi näitus “Naine Eesti filmiplakatil”

Rahvusarhiivi filmiarhiivi plakatikogul põhinev näitus „Naine Eesti filmiplakatil“ tutvustab Eesti filmiplakatikunsti, keskendudes peamiselt 1970.–1980. aastatele. Seda põnevat ajajärku, mida võib nimetada Eesti plakatikunsti hiilgeajaks, iseloomustab visuaalsete stiilide paljusus, tehniliste võimaluste kiire areng ning paljude Eesti tunnustatud kunstnike ja filmitegijate tihe koostöö. Kõnealuse ajaperioodi rikkalik plakatikunst pakub võimalust näitusel eritleda, kuidas kujutati naistegelasi Eesti filmide plakatitel.

Näituselt leiab nii rohkem kui ka vähem tuntud filmide silmapaistvamaid plakateid. Samuti on esindatud erinevad formaadid: nii suuremõõdulised põhiplakatid kui ka väiksemad lisaplakatid, samuti „tramvaikade“ nime all tuntud pisiplakatid, mis rippusid peamiselt trammiakende kohal.

Näitusel eksponeeritavatr plakatite autorid on Alfred Saldre, Ants Säde, Ülo Emmus, Villu Järmut, Enn Kärmas, Raivo Järvi, Jaak Arro, Juho Nikkarinen, Siima Škop , A. Lemeštšenko ja M. Botšarov. Näituse kuraator on Rahvusarhiivi filmiarhiivi kogumise ja kasutamise valdkonnajuht Maarja Hindoalla.

Väljapanek on Rahvusarhiivi Tartu galeriis Nooruse 3 avatud tööpäeviti kell 9–17. Näitusega saab tutvuda 29. septembrini.

08.06-05.08.2022 Kaitsepolitseiameti näitus “Varjatud võitlus”

Näitus “Varjatud võitlus” tutvustab ülevaatlikult kaitsepolitsei põhilisi tegevusvaldkondi, seda peamiselt läbi tuntuks saanud inimeste lugude. Kaasaegsed isikud on näituse jaoks anonümiseeritud.

Kaitsepolitsei tegevuse seadustas 12. aprillil 1920 peaminister Jaan Tõnissoni ja siseminister Aleksander Hellati allkirjastatud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Uue ameti ülesandeks seati demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine. Väljapanek jäädvustabki kaitsepolitsei ajaloolist teekonda, mille käigus saab kohtuda mitme silmapaistva isikuga, näiteks Viktor Kingissepa ja Herman Simmiga, ühtlasi on igaühel võimalus vaadata iseennast peegelstendilt ja küsida, kas kaitsepolitsei jälgib ka mind.

Näitus valmis kaitsepolitseiameti sajandaks juubeliks 2020. aastal ning seda on varem eksponeeritud mitmes Eesti muuseumis. Rändnäituse on kujundanud Eesti suurim ja auhinnatuim disainibüroo Velvet.

13.04-02.06.2022 Tõnu Talivee näitus “Rock.ee”

„TPI (praegune Tehnikaülikool) rockkontsertidel hakkasin käima 1971. aastast. Huvitusin muusikast ja samas ka fotograafiast. Katsetasin filmi tundlikkust tõstvat ilmutit, et mitte pildistada välguga. Nii sain pilte teha ilma kedagi häirimata. Praegune näitus kajastab osaliselt eesti rocki algusaastaid seitsmekümnendatest kuni aastani 1990. Fotod on üritustest, kuhu olen sattunud või kutsutud.  Käesolev näitus ei kajasta kõiki Eesti rockmuusika tähtsamaid sündmusi või ansambleid, see on vaid tilluke osa Eesti rocki ajaloost,“ meenutab Tõnu Talivee.

Olavi Pihlamägi, toonane ülikooli kultuurijuht ja kontsertide korraldaja, on kirjutanud: “„Säravatel seitsmekümnendatel“ oli Tallinna Polütehnilise Instituudi aula kohaks, kus meie pop-, biit- ja rockmuusika ansamblid suurema publiku ette said astuda. Olles ülikooli aktusesaal, ei kuulunud see avalike kontserdisaalide nimistusse ning esinemisluba oli siia kergem taotleda, kuna arvati, et peale tudengite siia keegi muu ei viitsi tulla. Paraku viitsiti küll ja kohe päris kaugelt. Kahjuks on kolimiste käigus läinud kaduma ürituste registeerimisraamat, kus kõik oli täpselt kirjas ja seepärast olen väga tänulik nendele meestele, kes kasvõi ühe osa neist muusikasündmustest on suutnud ajaloole jäädvustada. Üks nendest on Tõnu Talivee, muusikasõbrast fotograaf. Kui suudate pildile omad mälestused ja muusika juurde mõelda, siis on näitus oma ülesande sajaga täitnud. Need, kellel mälestusi sellest ajast pole, saavad vähemalt aimu, kuidas üle nelja aastakümne tagasi tollased noored muusikud laval välja nägid.”

Tõnu Talivee sündis 1951. aastal Tallinnas. 1973 alustas ta tööd Tallinfilmi nukufimide grupis, ka praegu töötab ta Nukufilmis filmide restauraatorina. Talivee on olnud 55 nukufilmi operaator, aga loonud muuhulgas muusikavideosid ja reklaamfilme. Terve elu on ta tegelenud ka fotograafiaga. Taliveel on olnud 13 personaalnäitust.

09.02–31.03.2022 Saaremaa Muuseumi näitus “Saarlased nõukogude sõjaväebaasidel jalus”

2019. aasta sügisel möödus 80 aastat sündmustest, mille tagajärjed annavad end Euroopas ja kogu maailmas tunda tänaseni.

23. augustil 1939 Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepinguga piiritlesid lepinguosalised oma mõjupiirkonnad Euroopas ja peagi algas kokkulepitu elluviimine. 01.09.1939 ründas Saksamaa Poolat ja vallandus Teine maailmasõda. 28.09.1939 surus NSV Liit Eestile peale vastastikuse abistamise pakti, mis andis Nõukogude poolele õiguse sõjaväebaaside loomiseks.

Baaside leping ja sellele järgnenud 1940. aasta lisakokkulepe puudutasid eriti valusalt Saare- ja Läänemaad ning Paldiski piirkonda. Sõjaväebaaside alla nõutavast 42 maa-alast paiknes tervelt 25 Saaremaal kogupindalaga 13 630 hektarit, mis moodustas umbes 5,1 protsenti saare pinnast. Kõige raskem ja kurvem, mis nüüd järgnes, oli majapidamiste (448 üksuse) likvideerimine baasi aladel ja elanike evakueerimine. Suurima ülekohtu all kannatas Taga-Sõrve rahvas, kus likvideerimisele kuulus 144 ja Kõiguste-Ruhve piirkond, kus baasi alla jäi 131 majapidamist. Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt ja sellele järgnenud punane riigipööre suurendasid sõjaväelaste omavoli baaside rajamisel veelgi.

Käesolev näitus kajastabki neid kurbi ja veidi unustuse hõlma vajunud sündmusi Saaremaal. Näituse koostas Endel Püüa ja see avati esmakordselt Saaremaa Muuseumis 23. oktoobril 2019.

08.11.2021-06.01.2022 Pärnu muuseumi näitus “Tanu alla”

Perekonnatraditsioonidel on pikk ajalugu, olenemata kultuurist. Eriti puudutab see pärimuslikku pulmakombestikku, mis on kõige rikkalikum, mõtestatum ja püsivam läbi sajandite. Meie esivanematele oli kogu pulmatsükkel tervikuna oluline. Palju on sellest tänapäeva kandunud? Millised kombed on jäänud püsima, mis kadunud? Näitus “Tanu alla” annab paljudele küsimustele vastuse. Neile, kel kaunis sündmus veel ees, annab näitus mõistmist, miks me vajame rituaale ja kombeid ning kuidas enda pidu korraldada.

18.- 19. sajandil oli abiellumise kõige olulisem moment tanu pähe panemine, mille läbi sai tüdrukust abielunaine. Tanutamine ja põlle ette panemine oli rituaal, mida võib samastada tänapäeval abieludokumendile allakirjutamisega. Eelnevatel sajanditel oli Eestimaal kirjutamata reegel, et: „Naine ei lähe tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda“ . Vanemad naised jälgisid seda reeglit isegi 20. sajandi alguses ja Kihnus veel 1940. aastatel.

Näituse koostajad: Ülli Kont, Piret Pedanik
Kujundaja: Aidi Mesi
Toetajad: Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, eraannetaja Sigrid Mäeots

Ajutisi näitusi saab näha Rahvusarhiivi peahoone Noora fuajees.
Nooruse 3, Tartu E-R 09.00-19.00.

13.05.2021-05.11.2021 Näitus “Rahvusarhiiv 100”

Rahvusarhiivis on hoiul pea kogu meie kirjalik mälu alates 13. sajandist kuni tänapäevani. Kokku 10 miljonit säilikut ligi sajal kilomeetril riiulipinnal. Siit leiab Eesti riikluse kõige olulisemad dokumendid, aga ka rikkalikult allikaid oma juurte uurimiseks. Kirikuraamatutesse on talletatud olulised perekonnasündmused alates 18. sajandist, vallakohtute protokollid jutustavad 19. sajandi esivanemate tülidest ja kemplemistest. Mõni eriti õnnelik leiab meie kogust oma vanaema noorpõlvefoto või varase filmikaadri kodukülast.

Kuidas aga dokumendid arhiivi jõuavad, kuidas neid hoitakse ja miks kõikidele dokumentidele ligi ei pääse? Mitu maja on Rahvusarhiivis ja millistes neist on olemas isedigiteerimise võimalus? Nii neile kui ka mitmele teisele paeluvale küsimusele püüabki käesolev näitus vastata.

Rahvusarhiivi juubelile pühendatud näituse jaoks on mõnest meie kõige erilisemast ja kõige tavalisemast, kõige vanemast ja kõige uuemast arhivaalist valmistatud käega katsutavad koopiad. Näituse koostasid Rahvusarhiivi töötajad Maarja Hindoalla, Tiina Männapsoo, Maarja Savan, Kati Sein, Liisi Taimre ja Kadri Tooming, kujunduse ja tehnilise lahenduse teostas firma Pult.

Juubelinäituse lühivaateid saab sirvida meie ajaveebist.

01.04.2021-07.05.2021 Rahvusarhiivi Tartu konservaatorite näitus “Ära viska mind ära”. Vaata näituse veebiversiooni siit.

Näituse kontseptsiooni võtab lühidalt kokku ansambel Smilers ühe laulu refrään:

ära viska mind ära
mul on palju veel sees
ära viska mind ära
võid mind kasutada veel
ära viska mind ära
olen peaaegu uus
ära viska, palun ära viska

Näituse tegemiseni viis elu ise. Konservaatorid, kes oma igapäevatöös arhivaalidega vahetult kokku puutuvad, on sageli mitmes rollis: digiteerimiseks materjale ette valmistades pead ühelt poolt olema see, kes tellimust täidab; samal ajal arhivaalidega kokku puutudes oled neile vahel ihuarst, vahel sanitar… kuidas kunagi.  Just selles mustemas töö etapis, nn sanitarina lihttööd tehes oled see, kes saab arhivaalidega sina peale ja hakkab nägema lihtsamaiski materjalis selle varjatud ilu. Kellele muule kui sanitarile patsiendid ikka oma muresid ja rõõme räägivad?

01.03.2021-30.03.2021  Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus “Kes aias? Kes aias? Moodsad lasteaiad”