Rahvusarhiiv

Ava otsing

Rahvusarhiivi loengusari 2017–2020


Rahvusarhiivi ja Tartu ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuuri koostöös ette valmistatud avalik loengusari analüüsib ja mõtestab Eesti iseseisvumisprotsessi olulisi murrangusündmusi, meie omariikluse alusdokumente ning sel ajal ajalooareenil tegutsenud isikute valikuid tollaste poliitiliste olude keerdkäikudes.

Rahvusarhiivi püsiekspositsiooniga „Keerdkäigud“ lõimuv loengusari kestab kuni 2020. aastani.

Kõik loengud toimuvad rahvusarhiivi peahoones (Nooruse 3, Tartu) ja algavad kell 17.00.
Loengud on tasuta, ootame kõiki huvilisi kuulama ja kaasa mõtlema!

Loengud 2018. aastal: 

1. veebruar — Eesti Vabariigi väljakuulutamine
3. mai — vastuseis Saksa võimudele
6. september — riikluse ülesehitamise algus
6. detsember — Vabadussõja puhkemine

 

Loengusarja 2018. aasta kolmas loeng toimub 6. septembril kell 17 Noora suures saalis ja juttu tuleb riikluse ülesehitamise algusest. Loengu peab Tartu Ülikooli õppejõud ja ajaloolane Ago Pajur.

RA, ERA.31.1.8, l. 2

Keiserliku Saksamaa ülemvõim Eestis varises kokku koos keisririigiga — põhjuseks majanduslikust kurnatusest ja sõjalistest lüüasaamistest vallandunud Novembrirevolutsioon. 11. novembril 1918, mil Compiègne’i metsas kirjutati alla ilmasõja lõpetanud relvarahule, astus Tallinnas üle mitme kuu kokku Eesti Ajutine Valitsus ning alustas üheksa kuu eest välja kuulutatud iseseisva Eesti Vabariigi tegelikku ülesehitamist. Viivitamatut lahendamist vajavate probleemide hulk ähvardas pea kohal kokku lüüa. Ei Saksa haldurid ega baltisaksa aadel olnud varmad võimu loovutama. Lisaks viibisid maal Saksa revolutsioneerunud väekoondised. Jätkus materiaalsete väärtuste, eeskätt toiduainete, väljavedu Eestist ning terav toitluskriis ähvardas jätta nälga nii linlased kui maatamehed. Eesti riigikassa oli tühi. Riigi toimimiseks hädavajalike institutsioonide ülesehitamist tuli alustada nullist, nende rakendamiseks vajalik õiguslik baas puudus. Samal ajal saabusid ärevust tekitavad teated Nõukogude Venemaa punaarmee koondumisest Eesti idapiirile.

3. mail vaatles Ago Pajur täpsemalt vastuseisu Saksa võimudele

Veebruaris-märtsis 1918 hõivasid keiserliku Saksamaa väed Eesti mandriosa. Kehtestunud sõjaväeline režiim ei tunnustanud Eesti iseseisvust, ei lubanud koguneda Eesti Maanõukogul ega sallinud avalikku poliitilist tegevust.

Siiski ei suutnud sakslased Eesti Vabariigi eluavaldusi täielikult alla suruda. Mõnda aega tegutses Ajutine Valitsus avalikult ja seejärel salajas, püüdes muu hulgas mõjutada rahva suhtumist sakslastesse ning hoides kontakte välisriikidega. Esiotsa püsisid koos ka eesti rahvusväeosad, nimetades end Eesti sõjaväeks. Saksa võimude käsul Tallinnas asutatud Omakaitset kasutati põrandaaluste relvastruktuuride (tulevase Kaitseliidu) moodustamiseks. Avaldati vastuseisu baltisakslaste püüetele luua pooliseseisev Balti riik, aeg-ajalt väljendasid rahulolematust mõned üksikisikud või ka suuremad kollektiivid. Mitmes Euroopa riigis ja Venemaal tegutsenud Eesti Vabariigi poolametlikud esindajad taotlesid Eesti iseseisvuse tunnustamist.

1. veebruaril 2018 kõneldi Eesti Vabariigi väljakuulutamisest

Kaasajal on iga riigi tähtsaim riiklik püha iseseisvuspäev — päev, mil saavutati omariiklus. Samas on see päev enamasti kokkuleppeline ja tuleneb ajaloolisest traditsioonist. Tegelik iseseisvumine ei piirdu ühe ajahetkega, vaid on pikem protsess, mis sisaldab mitmeid tähtsündmusi.
Nõnda on lugu ka Eestis. Põhimõtteline otsus Eesti iseseisvaks kuulutada langetati erakondade esindajate nõupidamisel 1. jaanuaril 1918. Kuid otsuse teostamiseks kulus veel nelikümmend päeva, mis olid täis lootusi, kartusi, kõhklusi ja otsustavust.
Millele loodeti ja mida kardeti? Millised võimalused olid sada aastat tagasi õhus? Kas ajalugu võinuks minna sootuks teistsugust rada? Miks tähistame iseseisvuspäevana 24. veebruari? Keda tunnustatakse Eesti Vabariigi „ämmaisandatena“ ja kes on jäänud unustuse hõlma? Samalaadseid küsimusi võib esitada veel ja veel, paljudel juhtudel puudub ühene vastus.

7. detsembril 2017. aastal kõneles Ago Pajur Maanõukogu 1917. aasta 15. novembri koosolekust

Enamlaste oktoobripöörde läbi kujunes Eestis senisest täiesti erinev olukord, mis sundis tõsiselt mõtlema tulevikule. Vaid päev pärast riigipööret olevat Jaan Poska öelnud: „Nüüd ei jää muud üle, kui Eesti iseseisvaks kuulutada.“ Eesti seadusliku rahvaesinduse — Maanõukogu — vanematekogu leidis pärast põhjalikke arutlusi, et Maanõukogu peab kokku astuma ja ütlema tuleviku kohta oma kaaluka sõna. Samal ajal jõudsid uued isehakanud valitsejad, enamlased, järeldusele, et Maanõukogu tuleb laiali saata. Säärases olukorras kogunesid Maanõukogu saadikud 15. novembril Toompea lossi Valgesse saali ja langetasid ajaloolise otsuse, kuulutades Maanõukogu ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis. Tagantjärele on seda otsust tõlgendatud eestlaste enesemääramisena, Venemaast lahkulöömisena ja Eesti riigi sünnina. Samas jäi tegelik võim ka pärast 15. novembrit Vene armee relvadele tuginenud enamlaste kätte ning Maanõukogu sai uuesti koguneda alles aasta pärast.

7. septembril 2017 rääkis Ago Pajur eesti rahvuslike väeosade loomisest ja nende olulisusest Eesti riigi ajaloos

Kuni 1917. aastani teenisid eestlased Vene armee eri väeüksustes, kannatades pahatihti rahvusliku tagakiusamise all. Pärast Veebruarirevolutsiooni algatasid eestlastest sõdurid ja nooremohvitserid mõtte eesti rahvusväeosade loomisest Vene armee koosseisus. Ideest haarasid kinni mitmed tuntud poliitika- ja seltskonnategelased ning ühiste jõupingutustega sai eesti polkude asutamine teoks. Ületades rohkeid takistusi, mis tulenesid nii poliitilisest ja sõjalisest kui majanduslikust olukorrast, suudeti 1918. aasta alguseks moodustada 1. eesti jalaväediviis.

Rahvusväeosade olemasolu suurendas rahva julgeolekutunnet, võimaldas poliitikutel seada kaugemaleulatuvaid sihte ning kujunes oluliseks teguriks riikliku iseseisvuse väljakuulutamisel veebruaris 1918.

Ehkki Saksa okupatsioonivõimud saatsid eesti väeosad laiali, jäid nendesse koondunud sõjamehed kodumaale ja astusid Vabadussõja puhkedes taas kokku, et kaitsta vastloodud Eesti Vabariiki Punaarmee sissetungi eest.

4. mail 2017. aastal kõneles Ago Pajur autonoomiaseadusest

Eesti ajaloos tuntakse autonoomiaseadusena Venemaa Ajutise Valitsuse määrust 30. märtsist 1917, mille saamist on tavapäraselt seostatud Peterburi eestlaste kuulsa massimeeleavaldusega. Kuid mõistagi oli autonoomiaseadusel märksa pikem eellugu. See ulatub vähemalt 1905. aastasse, mil hakati nõudma autonoomiat, või koguni Carl Robert Jakobsoni aegadesse, kui kerkis päevakorrale eestlaste asualade ühendamine.

Autonoomiaseadust teataksegi esijoones seoses Lõuna-Eesti maakondade liitmisega senise Eestimaa kubermangu külge. Sellest olulisemgi oli aga esimese demokraatlikult valitud Eesti rahva esinduskogu — Maanõukogu — moodustamine. Maanõukogu võttis üle nii kubermanguvalitsuse kui rüütelkondade asutuste ülesanded, asjaajamise ja varad, kujunedes kohalikuks tähtsaimaks võimukeskuseks. Kuigi autonoomiaseaduse koostajad ja rakendajad ei mõelnud veel iseseisva Eesti riigi loomisele, oli see tagantjärele-pilguga vaadates ometi esimene samm teel omariikluse suunas.

2. veebruar — Tartu rahu

On üldteada tõsiasi, et Tartu rahulepingule kirjutati alla 1920. aasta 2. veebruari esimesel tunnil ja et allakirjutamisele eelnesid pinevad ja keerulised läbirääkimised, mis said alguse 5. detsembril 1919. Kuid võitlus sõja lõpetamise ja rahulepingu sõlmimise eest oli palju mitmetahulisem ja pikemaajalisem ega piirdunud kaugeltki üksnes väitlustega Tartu rahukonverentsil. Enne kokkuleppeni jõudmist oli tarvis saavutada rahu sõlmimise küsimuses konsensus Eesti enda erinevate poliitiliste jõudude vahel, teha vastaspoolele (Nõukogude Venemaale) selgeks sõja lõpetamise vajalikkus, saavutada nõusolek Eesti selja taga seisnud lääneriikidelt ning arendada võimalikult tihedat koostööd lähinaabrite, Balti riikidega. Loetletud neljast ülesandest jäi täitmata ainult viimane — Balti koostöö rahukonverentsil. Seevastu esimese kolme eesmärgi osas saavutati silmapaistvat edu, ehkki see edu ei tulnud kiiresti ega kergelt, vaid nõudis paljudelt inimestelt tõsiseid jõupingutusi. Ettekandes tulebki juttu mitte Tartu rahulepingust enesest, vaid eeskätt sellest, kuidas rahuläbirääkimiste laua taha ja lepingu allakirjutamiseni jõuti.

Loengusarja esimene loeng 2. veebruaril 2017