Rahvusarhiiv

Ava otsing

Rahvusarhiivi loengusari 2017–2020


Rahvusarhiivi ja Tartu Ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuuri koostöös ette valmistatud avalik loengusari analüüsib ja mõtestab Eesti iseseisvumisprotsessi olulisi murrangusündmusi, meie omariikluse alusdokumente ning sel ajal ajalooareenil tegutsenud isikute valikuid tollaste poliitiliste olude keerdkäikudes.

Rahvusarhiivi püsiekspositsiooniga „Keerdkäigud“ lõimuv loengusari kestab kuni 2020. aastani ja selle raames esinevad omariikluse ajaloo parimad asjatundjad.

2. veebruaril oli juttu mitte niivõrd Tartu rahulepingust, vaid eeskätt sellest, kuidas rahuläbirääkimiste laua taha ja lepingu allakirjutamiseni jõuti. 4. mail kõneldakse autonoomiaseadusest, 7. septembril rahvusväeosade loomisest ning 7. detsembril Maanõukogu 15. novembri 1917 otsusest.

Kõik loengud toimuvad rahvusarhiivi peahoones (Nooruse 3, Tartu) ja algavad kell 17.00.
Loengud on tasuta, ootame kõiki huvilisi kuulama ja kaasa mõtlema!

7. septembril 2017 rääkis Ago Pajur eesti rahvuslike väeosade loomisest ja nende olulisusest Eesti riigi ajaloos.

Kuni 1917. aastani teenisid eestlased Vene armee eri väeüksustes, kannatades pahatihti rahvusliku tagakiusamise all. Pärast Veebruarirevolutsiooni algatasid eestlastest sõdurid ja nooremohvitserid mõtte eesti rahvusväeosade loomisest Vene armee koosseisus. Ideest haarasid kinni mitmed tuntud poliitika- ja seltskonnategelased ning ühiste jõupingutustega sai eesti polkude asutamine teoks. Ületades rohkeid takistusi, mis tulenesid nii poliitilisest ja sõjalisest kui majanduslikust olukorrast, suudeti 1918. aasta alguseks moodustada 1. eesti jalaväediviis.

Rahvusväeosade olemasolu suurendas rahva julgeolekutunnet, võimaldas poliitikutel seada kaugemaleulatuvaid sihte ning kujunes oluliseks teguriks riikliku iseseisvuse väljakuulutamisel veebruaris 1918.

Ehkki Saksa okupatsioonivõimud saatsid eesti väeosad laiali, jäid nendesse koondunud sõjamehed kodumaale ja astusid Vabadussõja puhkedes taas kokku, et kaitsta vastloodud Eesti Vabariiki Punaarmee sissetungi eest.

4. mail 2017. aastal kõneles Ago Pajur autonoomiaseadusest.

Eesti ajaloos tuntakse autonoomiaseadusena Venemaa Ajutise Valitsuse määrust 30. märtsist 1917, mille saamist on tavapäraselt seostatud Peterburi eestlaste kuulsa massimeeleavaldusega. Kuid mõistagi oli autonoomiaseadusel märksa pikem eellugu. See ulatub vähemalt 1905. aastasse, mil hakati nõudma autonoomiat, või koguni Carl Robert Jakobsoni aegadesse, kui kerkis päevakorrale eestlaste asualade ühendamine.

Autonoomiaseadust teataksegi esijoones seoses Lõuna-Eesti maakondade liitmisega senise Eestimaa kubermangu külge. Sellest olulisemgi oli aga esimese demokraatlikult valitud Eesti rahva esinduskogu — Maanõukogu — moodustamine. Maanõukogu võttis üle nii kubermanguvalitsuse kui rüütelkondade asutuste ülesanded, asjaajamise ja varad, kujunedes kohalikuks tähtsaimaks võimukeskuseks. Kuigi autonoomiaseaduse koostajad ja rakendajad ei mõelnud veel iseseisva Eesti riigi loomisele, oli see tagantjärele-pilguga vaadates ometi esimene samm teel omariikluse suunas.

2. veebruar — Tartu rahu

On üldteada tõsiasi, et Tartu rahulepingule kirjutati alla 1920. aasta 2. veebruari esimesel tunnil ja et allakirjutamisele eelnesid pinevad ja keerulised läbirääkimised, mis said alguse 5. detsembril 1919. Kuid võitlus sõja lõpetamise ja rahulepingu sõlmimise eest oli palju mitmetahulisem ja pikemaajalisem ega piirdunud kaugeltki üksnes väitlustega Tartu rahukonverentsil. Enne kokkuleppeni jõudmist oli tarvis saavutada rahu sõlmimise küsimuses konsensus Eesti enda erinevate poliitiliste jõudude vahel, teha vastaspoolele (Nõukogude Venemaale) selgeks sõja lõpetamise vajalikkus, saavutada nõusolek Eesti selja taga seisnud lääneriikidelt ning arendada võimalikult tihedat koostööd lähinaabrite, Balti riikidega. Loetletud neljast ülesandest jäi täitmata ainult viimane — Balti koostöö rahukonverentsil. Seevastu esimese kolme eesmärgi osas saavutati silmapaistvat edu, ehkki see edu ei tulnud kiiresti ega kergelt, vaid nõudis paljudelt inimestelt tõsiseid jõupingutusi. Ettekandes tulebki juttu mitte Tartu rahulepingust enesest, vaid eeskätt sellest, kuidas rahuläbirääkimiste laua taha ja lepingu allakirjutamiseni jõuti.

Loengusarja esimene loeng 2. veebruaril 2017